Coface: kuidas mõjub naftahinna tõus 120 dollarini barreli eest?

Krediidikindlustusseltsi Coface Eesti esindaja Kairi Vaade-Kuusemets kirjutab, et suure tõenäosusega toob hindade hüppeline tõus üle 200 dollari naftabarreli eest kaasa üleilmse majanduslanguse. Kuid millised oleksid tagajärjed siis, kui Brenti toornafta hinnad tõuseksid järsku vahepealse hinnani 150 dollarit barreli eest?

Järgneb Krediidikindlustusseltsi Coface Eesti esindaja Kairi Vaade-Kuusemetsa kommentaar:

Hinnatõusu põhjustavad kaks tegurit. Nõudluse seisukohast selgitab tärkava turumajandusega riikide, mille majandus on energiamahukam kui arenenud riikidel, dünaamiline kasv seda, miks naftanõudlus jätkuvalt kasvab, kuigi üleilmne majanduskasv on aeglustunud. Energiamahukus on 41% endistes Nõukogude Liidu vabariikides ja märgatavalt paranenud 19% Hiinas võrreldes 16%-ga OECD riikide puhul.

Pakkumise seisukohast on naftat tootvad riigid kaudselt plaaninud Brenti toornafta hinnaks umbes 100 dollarit barreli eest. Seda peetakse naftariikide eelarveid tasakaalustavaks hinnaks. Araabia kevade tagajärjel on Magribi ja Lähis-Ida riigid oluliselt suurendanud oma kulutusi sotsiaalse kaitse kasvava nõudluse rahuldamiseks. Seega kasvasid 2011. aastal eelarvekulutused Saudi Araabias 25% võrra.

Milline on naftahindade mõju maailmamajanduse kasvule?

Üldiselt mõjutab naftahindade tase majanduskasvu vähem kui nende liikumine. Naftahinnad kasvasid 2012. aasta esimeses kvartalis eelmise aastaga võrreldes 15%. See on üsna tagasihoidlik tase võrreldes Liibüa sõjast tuleneva 35% hüppega 2011. aasta esimeses kvartalis või peaaegu 70% tõusuga 2008. aasta esimeses kolmes kvartalis. Seetõttu oleme oma majanduskasvu prognoose veidi vähendanud.

Suurem pakkumisšokk kui see, mida me oma vahepealses stsenaariumis ennustasime, avaldaks siiski selgemat negatiivset mõju tegevusele. Selline mõju oleks maailma piirkondadest olenevalt siiski tunduvalt erinev. Tõenäoliselt oleks mõju Ameerika Ühendriikidele, mis sõltuvad naftaimpordist vähem kui eurooplased, Euroopaga võrreldes väiksem. Eurotsooni ääreala riike mõjutaks see omakorda eriti rängalt. Tärkava turumajandusega riigid saaksid jätkuvalt kasu madalatest toiduainehindadest, mis moodustavad 2/3 hinnakorvist, ning siiani olulisest söekasutusest, mis piirab naftahindade tõusu mõju. Sellest hoolimata halveneks nende riikide rahandus, mis subsideerivad tugevalt bensiinihindu. Ränga pakkumisšoki äärmusliku hüpoteesi järgi võib maailmamajandus langusesse pöörata.

Ameerika Ühendriigid: ettevõtted on naftahinna tõusule vastupidavamad

Ameerika ettevõtted on naftahinna tõusule vastupidavamad kui Ameerika leibkonnad. Ühelt poolt on Ameerika ettevõtetel juurdepääs odavale energiale, mis on maardlast saadud maagaasi ja nafta kujul ning moodustab peaaegu 40% kogu energiatarbimisest. Teisalt võivad nad arvestada intressimäärade madalal hoidmisega, mis soodustab investeeringute tegemist. Isegi kui Ameerika ettevõtted ei saaks kasu naftat tootvate riikide nõudluse märgatavast kasvust (mis moodustab vaid 5% Ameerika ekspordist), ei saa Ameerika Ühendriigid naftahindade järsu tõusu korral, erinevalt Saksamaa ettevõtetest, loota oma varade, millesse naftat tootvad riigid tavaliselt oma müügikasumi investeerivad, suurenenud ostmisele. Intressimäärade langus ei avalda peaaegu mingit mõju leibkonna tarbimisele, kui leibkonnad oma kulutusi vähendavad ja ohjeldavad. Ent transport koormab üha enam leibkondade eelarvet, sest märtsi lõpus olid energiahinnad 4 dollari piiril galloni eest. Tegemist on maksimumhinnaga, milleni ei oldud küünditud 2008. aasta kevadest saadik. Siiski saaksid leibkonnad kasu positiivsest jõukuseefektist, mis tuleneb kinnisvarahindade tõusust. Kokkuvõttes avaldaks Natixise (Natixis, Flash Economie nr 224, 23. märts 2012) arvates 10%-line naftahinna tõus majanduskasvule vähe või mitte mingit mõju.

Uurimusest, mille tegi kevadel USA Välissuhete Nõukogu, mis on Obama administratsiooni lähedal seisev uurimiskeskus, nähtub, et hinnatõusu ulatuse kõrval on oluline element ka hinnatõusu kiirus. 50%-lise naftahinna tõusu tõttu kuue kuu jooksul väheneks Ameerika majanduskasv nelja punkti võrra. Sama hinnašokk kaheksateistkümne kuu peale jaotatuna tähendaks vaid kahepunktilist vähenemist teisel aastal. Pikemate ajavahemike jooksul on majanduses osalejatel, eriti leibkondadel, aega oma tarbimiskäitumist kohandada.

Euroopa: suurenenud majanduslanguse risk.

Arvatavasti mõjutab naftahindade tõus eurotsooni tunduvalt rohkem kui Ameerika Ühendriike. Energiaimport moodustab 4,5% eurotsooni SKP-st võrreldes 3%-ga Ameerika SKP-st. Mitte kõik eurotsooni riigid ei ole seoses naftahindade tõusuga ühesuguses seisundis. Energiasõltuvus on eriti märgatav eurotsooni ääreala riikides: Hispaanias, kus energia netoimport moodustab peaaegu 100% energiatarbimisest, võib täheldada mõju majanduskasvule. Ent Prantsusmaa võib kannatada oma varasemate tööstuspoliitiliste valikute tõttu. Diiselmootori väljatöötamist, eelkõige maksusoodustuste kaudu, edendanud riik vaevleb praegu suuremate diislikütuse kulude käes: kuigi riik on nafta netoeksportija, moodustab diislikütuse netoimport 14% kaubavahetusbilansi defitsiidist. Prantsusmaa majanduskasvu võisid mõjutada impordikulude suurenemine ja leibkonna tarbimise vähenemine; tarbimist takistas transpordikulude tõus. Saksamaa ettevõtted võisid aga saada kasu naftat tootvate riikide nõudluse vähenemisest. Saksamaal on energiaimpordi ja naftat tootvatesse riikidesse suunatud ekspordi suhe 1,3 võrreldes 2,4-ga Prantsusmaal ja 4-ga Hispaanias.

Peale selle on eurodes saavutatud nafta maksimumhinnad teravamalt tuntavad, kuna euro kurss dollarisse on võrdlemisi nõrk. Niisiis oli märtsi lõpus eurodes saavutatud maksimumhind võrdne 2008. aasta hinnaga, v.a see, et seekord oli tõus (+20% viimase kuue kuu jooksul) palju aeglasem kui 2008. aastal (+45% kuue kuu jooksul).

Kokkuvõttes on oht, et EKP, kes on jätkuvalt kindlalt pühendunud inflatsiooni vastu võitlemisele, viib ellu kavandatust vähem vastutulelikku rahapoliitikat ja takistab eurotsooni taastumist.

Lühikese aja jooksul ei pruugi Kesk-Euroopa naftahinnatõusu tõttu liiga palju kannatada. Kindlasti on energiamahukus seal kaks korda suurem kui Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Kesk-Euroopa riigid hangivad naftat peamiselt Venemaalt pikaajaliste lepingute alusel. See aitab hinnakõikumist leevendada. Pealegi on teatud riigid, eriti Poola, Ungari, Leedu ja Slovakkia, paremas olukorras, selleks et vastata naftahinna tõusudest tulenevale suuremale nõudlusele Venemaa impordi järele. Selles piirkonna kõige haavatavam riik naftahinna tõusu suhtes on Türgi. Energiabilansi puudujääk moodustab 70% jooksevkonto puudujäägist ja makromajanduslik olukord on selle aasta algusest saadik halvenenud peaaegu 10%-lise inflatsiooni tõttu, s.o viie aasta kõrgeim tase. Sellises olukorras raske maandumise risk üha kasvab. Türgi keskpank on alustanud karmi rahapoliitika tsüklit, et hoida majanduses osalejate inflatsiooniootusi, isegi kui kõikidele näitajatele näidatakse kollast tuld: eksporti mõjutas Euroopa ja Lähis-Ida nõudluse vähenemine ning kodumaist nõudlust takistab krediidi pakkumise aeglustumine.