Mis erinevus on „kõlblik kuni“ ja „parim enne“ toidul?

Aeg-ajalt kerkib uuesti esile küsimus, mis vahe on väljenditel „kõlblik kuni“ ja „parim enne“. Nendel kahel väljendil on aga võimalik kergesti vahet teha, kui mõelda sõnade tähendusele.

Toit, millel on väljend „kõlblik kuni“, ei kõlba toiduks pärast märgistusel esitatud kuupäeva möödumist. Toit, millel on väljend „parim enne“, ei ole pärast esitatud kuupäeva möödumist enam parimate omadustega, kuid on teatud aja jooksul söögikõlbulik, kirjutas toidu üldnõuete büroo peaspetsialist Külli Johanson põllumajandusministeeriumi blogis.

“Kõlblik kuni” tähistab kuupäeva, milleni võib toitu ohutult tarbida. Selline märgistus on kiirestiriknevatel toitudel nagu näiteks suitsutatud kala, lihatooted, salatid ja jogurtid. Pärast “kõlblik kuni” kuupäeva möödumist ei tohi seda toitu müüa, jagada ega tarbida, kuna säilimisaja möödumisel võivad selles arenema hakata tervisele ohtlikud mikroorganismid.

Kiirestiriknevate toitude puhul on eriti oluline pidada kinni pakendil esitatud säilitamise tingimustest, üldjuhul peab sellist toitu säilitama jahutatult ehk külmkapi temperatuuril +2…+6 ˚C. Samuti on oluline pidada kinni pakendil esitatud kasutamise tingimustest nagu näiteks „pärast pakendi avamist tarbida 3 päeva jooksul“.

“Parim enne” tähistab kuupäeva, milleni toode säilitab oma eeldatava kvaliteedi. Pärast “parim enne” kuupäeva möödumist võivad toidu lõhn, maitse ja tekstuur olla halvenenud, kuid teatud aja jooksul on see söömiseks veel ohutu. „Parim enne“ kuupäevaga on tähistatud leib, sai, küpsised, maiustused, maitseained, jahud, karastusjoogid, konserveeritud tooted ja paljud teised toidud.

“Parim enne” ületanud toitu tohib müüa ja jagada eeldusel, et sellest on tarbijat teavitatud. Tarbijakaitseseaduse mõistes on tegemist puudusega kaubaga, mis tuleb eraldada uuest kaubast ja mille müügikohas tuleb panna välja asjakohane teave. „Parim enne“ kuupäeva ületanud toidu tarvitamisel peaks tarbija kontrollima, kas pakend on terve ja kas toit lõhnab ja maitseb hästi. Samuti peab sellise toidu müüja või jagaja saama aru, et võtab endale teatud vastutuse toidu ohutuse eest ega tohi jagada toitu, mis ei ole söögikõlbulik, näiteks hallitanud maasikaid või nö kummis konservi.