24 OECD riigis on 50 miljardi USA dollari ulatuses fossiilsete kütuste subsideerimist. Maailmapank on arvutanud muide kokku, et valitsused subsideerivad keskkonna– ja majanduslikult kahjulikke tegevusi kokku 1,2 triljoni dollari ulatuses aastas.

Eestis analüüs puudu. Oleks väga huvitav teada saada sama metoodika alusel näiteks, mis see number Eestis on. Energeetika kohta tuleb see analüüs kindlasti teha uue energiamajanduse arengukava koostamise käigus.

Ja sisetunde järgi julgen väita, et see summaarne subsiidiumi number tuleb pigem suurem kui väiksem. Suurem võrreldes sellega, mida nii mina kui ka Taastuvenergia Koda on näppudel arvutades toonud välja põlevkivi kohta.

Minu arvates on suurte subsiidiumide korral CO2-põhise aktsiisipoliitika rakendamine kindlasti mõistlik, aidates subsideerimise turgu moonutavat efekti vähendada.

Tihti toetatakse ühtesid energiakandjaid (loe: taastuvenergiaallikad) lihtsalt seetõttu, et teised on ka toetatud (loe: fossiilsed kütused).

Tekkinud on omamoodi nõiaring, mis takistab ühtse ja ausal konkurentsil põhineva energiaturu teket Euroopas. Fossiilkütustel, eriti kivisöel ja naftal põhineva energiatootmise toetamine ei pruugigi olla otsene, vaid väljenduda eelkõige nende kaudsete keskkonnakulude ebaõigel hindamisel. Samuti on sellised jaamad reeglina juba aastakümned tagasi valmis ehitatud ning nende kapitalikulu ei peegeldu tänasel päeval energiahinnas.

Eestile kasulik ettepanek. Me toetame paljudes positsioonides Euroopa Komisjoni. See on väikeriigi seisukohalt väga mõistlik poliitika. Võiksime kaaluda ka selles küsimuses komisjoni seisukoha põhiidee – CO2 ja energiasisalduse järgne energiakandjate maksustamine – toetamist.

Siin pole küsimus täiendavas maksukogumises, vaid teiste riikide energiatootjate kõrval ka meie juba olemasolevatele kui ka uutele turule siseneda soovivatele ettevõtjatele võimaluse andmises Euroopa energiaturul võrdsetel alustel osaleda.