Tema sõnul on rahvastiku vananemine üks suurimatest globaalprobleemidest – keskkonnaprobleemidega samas klassis. Erinevalt kliimast saab demograafilisi protsesse aga saja aasta peale ette näha ja tänu sellele aegsasti käsitleda. Eesti kontekstis teeb demograafilise ettenähtavuse keeruliseks migratsioon, kuid Vitsuri sõnul on sellega võimalik arvestada, vahendas tööandjate keskliidu veebileht.

„Vanemaealiste tööhõive ja kaasamise probleemiga tegeldakse Lääne-Euroopas ikka veel põhimõtetel, mis domineerisid 1950–1960-ndatel aastatel. Inimeste üldisesse teadvusesse on muutused visad tulema,“ märkis Vitsur.

Tema sõnul on Eestis veidi paremas olukorras kui Lääne-Euroopa, kuna siin on demograafilised protsessid viimastel aastakümnetel olnud veidi teistsugused.

„Lääne-Euroopa ja USA puutuvad vananemise probleemidega vahetult kokku, sest nende sõjajärgne beebibuumi seltskond läheb pensionile, meie laulva revolutsiooni lapsed aga alles hakkavad tööle minema. Meil on see eelis, et saame aega vaadata, kuidas nad seda teevad,“ ütles Vitsur. „Samal ajal on tööturul 50+ vanuste olukord raske, kuna tööturule tuleb mitu aastat rohkem noori kui järgnevatel ja eelnevatel aastatel.“

Eesti on keskpäraselt vana maa Euroopas – on vanemaid. Eluea pikkus kasvab, väikelaste elulemine on arenenud riikide tasemel. Pärast 65-aastaseks saamist jääb inimestel elada u 20 aastat. Maailmas läbi viidud uuringute kohaselt õnnestub 2000. aastatel sündinutel elada 100-aastaseks ja vanemaks. Seejuures ei mängi rolli, kas tegu on jõukate või puudustkannatavate riikidega – USA-s on eluiga sama pikk kui Kuubal.

„Aeg, mil enamiku tööjõust moodustavad 50+ inimesed, pole väga kaugel – me peame selleks valmis olema,“ rõhutas Vitsur. „Lapsi on Euroopas vähe, vanu veel väga palju ei ole, kuid õige pea muutub ülalpeetavate suhe eluea kasvu ja madala sündivuse tõttu väga halvaks. 2050. aastal on iga 65+ eurooplase kohta keskmiselt 1,8 töötajat, Saksamaal 1,6.“

„Kas need arengud tähendavad, et ei jätku tööjõudu, ressurssi või mõlemat?“ See pole Vitsuri hinnangul probleem. Vananemisega seoses räägitakse pensionisüsteemidest, kuid peaks rääkima hoopis tervisest.

Elanikkonna vananemisele vastamise meetmetena on kõne all:
• tõsta pensioniiga (on nii puudusi kui ka plusse)
• suurendada pensionifondidesse kogutava raha mahtu
• langetada pensione
• hoida tervist, töötada kauem
• oluliselt reformida töö- ja ümberõppe korraldust

Kui 20-aastane loodab saada pensionile 65-aastaselt, siis pensioniea tõstmine riivab Vitsuri sõnul tema õiguspärast ootust. „Pensioniiga ei saa jäigalt vanusega piirata, see piir peab olema paindlikum, sõltuma inimese tervisest, tema võimalustest ja oskustest,“ märkis majandusteadlane. „Mitmel pool maailmas tehtud arvestuste kohaselt elab 50% praegu sündivatest lastest 100-aastaseks. 40 aastat pensionil ei ole lahendus. Inimeste tööelu tsükkel tuleb teisiti läbi mõtestada.“

„Jaapanis töötab 25% 75-aastastest, kuigi seal ei elata veel keskeltläbi 100-aastaseks. 2030. aastal moodustavad 100-aastased 30% Jaapani elanikkonnast. Praegu sündivad jaapanlased elavad aga keskmiselt 107-aastaseks. 20 aasta pärast töötavad tõusva päikese maal 85-aastased,“ märkis Vitsur.
Vitsuri sõnul peame praegu otsima vastuseid küsimustele: Kust ja kuidas tuleb töö? Kellele ja mis tingimustel ning mida on osapooltel selleks vaja teha?

Ta tõi hiljuti kogetud näite, kuidas 250 ha teraviljapõldu harib üksainus inimene, vilja kuivatab ja kaubastab tema abikaasa. „Kadus põllumajanduses massiline töö, kaob ka tööstuses,“ ennustas Vitsur.

Vanemaealiste tööhõive probleemide lahendamise tingimuseks on meditsiinisüsteemi korrastamine ja tervishoid ning tunnustatus ja kaasatus, rõhutas Vitsur. "Vananev inimene vajab varem või hiljem hooldust, seetõttu laieneb peatselt vajadus hooldusteenuste järele. Selliseid töökohti on vaja väärtustada, et anda neile sotsiaalset prestiiži."