Ei ole suur saladus, et eestlastele meeldib lugeda raha ja sel alusel võrrelda end teistega. Enim levinud võrdlusbaasiks on SKP (sisemajanduse koguprodukt) elaniku kohta. Võrreldes Euroopa rikkaima riigi Luksemburgiga, elavad eestlased justkui neli korda vaesemalt.

Luksemburgi vastav näitaja on 81 100 $, Eestil 20 600 $ (2011 aasta andmetel). Siinkohal võiks küsida, kas luksemburglased elavad neli korda paremini kui eestlased.

Ja kas soomlased (SKP elaniku kohta 36 700 $) elavad kaks korda paremini kui eestlased? Pidades eelkõige silmas seda, mida inimesed siin ja seal söövad ja joovad, mis neil seljas ja jalas on, mis autoga nad sõidavad ja mis neil köögis või elutoas on.

Kes vähegi ringi reisinud, teab, et elukvaliteet ei erine kordades. Vähemalt mitte sedavõrd, millele viitab rahanumbrite erinevus inimese kohta.

Siinkohal võin tuua näite oma isiklikust elust. Nimelt veedan suurema osa soojast ajast oma maakodus. Koht ise asub Tartumaal Konguta vallas. Asutamisdokumendid pärinevad aastast 1903.

Ju on sama vanad ka need neli põlispuud, mis õuel kasvavad – kaks pärna ja kaks kuuske. Kui mina maakodu rõdul õhtust päikeseloojangut ja põlispuude varju nautides ennast hästi tunnen, siis Eesti SKP ega majandustervikuna ei kasva.

Kui ma aga need puud maha saeksin, klotsideks lõikaksin ja üle piiri ekspordiksin, siis SKP kasvaks. Siin peitubki üks rahamaailma paradokse. Me loeme kokku raha, mis meil on.

Leiame, et seda on vähe ja tunneme end seejärel õnnetuna. Veidi küll lohutab, et naabritel (lätlastel ja leedulastel) on veelgi vähem (vastavalt 15 900 ja 19 100 $ elaniku kohta), aga see tõstab tuju vaid hetkeks.

Miks siis ikkagi on palgad meist põhjas ja läänes asuvates riikides kordades kõrgemad? Miks tunglevad majanduspõgenike hordid parema elu peale, alates arstidest ja lõpetades bussijuhtide või ehitustöölistega?

Vahemärkus: huvitaval kombel pole me siiani lakanud halvustamast Lasnamäe venelasi, kes täpselt samal põhjusel Eestisse parema meepoti juurde kolisid. Mille poolest erineb juuretu ja umbkeelne lasnamäelane tänasest emigreerunud meditsiinitöötajast?

Selge on, et eesti õpetaja, päästetöötaja või medõde ei saa aru, miks talle kordades vähem makstakse kui ametikaaslasele sada kilomeetrit põhja pool. Talle jääb mulje, et keegi ajab kiusu või on lihtsalt kade. Ja loomulikult on süüdi omi taskuid täitev valitsus, kelle prioriteedid on mujal. Arstide streik näitab, et isegi kõrgelt- ja pikalt haritud inimesed ei pruugi aru saada majanduse lihtsast loogikast.

Tõsiasi on see, et ei õpetaja klassi ees ega õde palatis ei tekita ühiskonda raha juurde. Kaudselt küll, aga mitte otseselt. Raha luuakse tootvas tööstuses. Sealt makstud maksudest saavad raha kõik riigipalgalised.

Vahe selles ongi, et kui Norras saetakse puu metsas maha, siis tema väärtustamise ahel on väga pikk. Lõpuks saab sellest puust väärisvineer, millest valmistatakse "antiikmööblit". Viimast aga müüakse kilogrammides. Eestis maha saetud puu veereb pahatihti sama ümarana üle piiri eksporti. Eestis toodetu ja eksporditu on ikka veel kordades odavam, see tähendab – sisaldab vähem lisaväärtust.

Kõik on kinni töötunni tootlikkuses. Kui norrakas on teinud tund aega tööd (nafta on kallis), siis on ta loonud 68,7 € eest väärtust.

Taanis on vastav näitaja 48,5 €, Rootsis 44,4 $, Soomes 40 €, Eestis 10,8 €, Leedus 9,2 € ja Lätis 7,8 €. Nii lihtne see ongi. Eestiga võrreldes on Norra erinevus kuus korda, teiste Skandinaavia riikidega võrreldes neli korda. Samal põhjusel õnnestub õpetajale või meditsiinitöötajale maksta nendes riikides ka kordades suuremat palka.

Mis me selle teadmisega nüüd peale hakkame? Üks on selge – mingi valemiga ei õnnestu Eestis korrutada arstide palka kahe ega kolmega. Ükski streik ei aita raha juurde luua, küll aga ümber jagada.

Mittetootvate (sealhulgas riigipalgaliste) erialade palk saab tõusta vaid üksnes tootva sektori tootlikkuse kasvust. See aga võtab aega. Maksude tõstmine või muud soovitatud "poliitikad" ei paranda kindlasti Eesti ärikliimat ja ettevõtluskeskkonda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid