Mis saab elektriküttega kinnisvarast uuel aastal?

Uuest aastast avaneva elektrituru valguses, millega kaasneb ka hinnatõus, on päevakorda kerkinud küsimused elektriküttega kinnisvara olevikust ja tulevikust. Laias laastus võib probleemi olemuse jagada kaheks – esiteks põhjendatud või põhjendamata hirmud ning teiseks võimalused antud kütteliik ökonoomsemaks muuta või välja vahetada.

Siiski tuleb nentida, et aastavahetuse lähenedes pole peale tihedama arutelu midagi paanikalaadset tekkinud ja elektriküttega kinnisvara müüakse endiselt samamoodi nagu varemgi. Ebapopulaarsuse tõttu on müügiprotsessid pikad ja seda hoolimata asjaolust, et kombineeritud kütteliikide mitmekesisuse taustal on ka elektrikütte igakuine maksumus võimalik viia talutava tasemeni.
Võib arvata, et reaalselt makstud rahast hakatakse rääkima uuel aastal, pärast esimesi arveid, mil nende suurus on näha ja uus olukord tegelikult rahva teadvusse jõuab.
Järgnevalt toon välja mõningad aspektid, millega võib praegu arvestada iga elektriküttega kinnisvara müüa või osta sooviv inimene.

Elektriküte ei tee kinnisvara märgatavalt odavamaks

Hoolimata kütteliigi ebapopulaarsusest ja sellest tulenevast pikast müügiajast, pole selliste objektide hinnatase sugugi odavam (loomulikult on erandeid, näiteks kui on vaja kiiresti müüa). Hinna määramisel lähtutakse kinnisvara seisukorrast, ehituskvaliteedist, asukohast ja muudest tavapärastest asjaoludest. Seda, et küte on kallis, võetakse paratamatu takistusena, mis on ületatav. Müüjad pigem ootavad ja hinnas mööndusi ei tee.

Nii nagu ütleb üks turumajanduse paljudest tõdedest, et igale asjale on olemas ostja, nii leiab ka iga elektriküttega korter või maja endale lõpuks uue omaniku. Ostjad lähtuvad enamasti sellest, et kuluka kütteliigi saab muuta ökonoomsemaks, kasutades näiteks kombineeritud soojatootmisvõimalusi või lülitudes taas keskküttele, kui korteris on vajalikud ühendused olemas.

Teisalt on ka ostjaid, kellele pakutav kinnisvara igas mõttes meeldib ja ainus miinus ongi elektriküte. Kuna kodu ostmine lähtub paljuski emotsioonidest, saab tähtsamaks siiski kinnisvara üldine olemus ja kvaliteet, mitte kütteliik.

Samuti mängib rolli mugavus. Näiteks paljud välismaised ostjad, kes kasutavad korterit vaid perioodiliselt, ei taha maksta küttarveid nn ühisesse katlasse ruutmeetrihinna alusel, eelistades selle asemel individuaalset kütet ja maksmist reaalsete kulude järgi, sest see tuleb neile odavam. Sel juhul kütavad nad korterit minimaalselt, mis tähendab, et talvel ei hoia nad sees 23 kraadi, vaid pigem 13 kraadi. Neile meeldib idee, et kõik on mõõdetav, välistades keskkütte sageli just seetõttu, et makstakse ruutmeetrite alusel ja puuduvad mõõturid.

Võimalusi elektriküttega toimetulekuks

Elektrikütte halb maine on enamasti seotud suurte eramutega, mis on pärit 1980-90ndatest aastatest, mille ehituskvaliteet on tihti kaheldava väärtusega ja mis on ülepaisutatult suure üldpinnaga. Sama seis on korteritega, kus küttesüsteem on madala energiaklassiga ja maja soojustamata.
Olen saanud võrrelda küttearveid kõigi kütteliikide puhul erinevates eluhoonetes – nii korterites kui ka eramutes. Sellest tuleb muu hulgas välja, et hästi soojustatud, A-klassi kombineeritud elektriküttesüsteemiga eramu igakuine soojusarve ruutmeetri kohta on väiksem kui tüüpilise üldpinnaga kolme-neljatoalise, linna keskküttel oleva ja üsna tavaliselt soojustatud elamus asuva korteri oma.

Et aga selliseid tulemusi saavutada, tuleb küttesüsteemi kaasajastamisele ja maja soojustamisele veel enam mõelda. Ja mis seal salata, esialgu ka rahakotti kergendada. Hinnatõus uuel aastal on niigi suur, aga mida vananenum on küttesüsteem, seda suurema jälje jätab elektriarve omaniku rahakotile.

Korterite puhul tasub vahetada radiaatorid uuemate, A-klassi küttekehade vastu ning kindlasti vaadata aknad üle ja vajadusel neidki uuendada. Loomulikult nii, et normaalne õhuvahetus säiliks. Kui korterites on olemas võimalus keskküttesüsteemiga liitumiseks, tasub seda kaaluda, kui arved sellest väheneksid. Muidugi tuleb arvestada, et tähtis on ka kogu maja soojustatus, mis kortermajade puhul nõuab ühist otsust ja piisavalt raha, kuid siiski saab esmased asjad ka oma korteris ära teha.
Eramute puhul tasub tõsiselt kaaluda kombineeritud küttesüsteemi rajamist. Kõige populaarsemaks on kujunenud koos elektriradiaatoritega kasutatav soojust salvestav kamin. Hea investeeringuna saab võtta õhk-vesi soojuspumpa. Pikemas perspektiivis ka maa- ja graanulkütet, kuid siin tasub arvestada suure investeeringu pika tasuvusajaga.

Arvesta oma võimalustega

Küttesüsteemi (ümber)planeerimisel tasub alati nõu pidada spetsialistidega, sest tulenevalt hoone üldpinnast ja ehituslikest nüanssidest ei pruugi iga süsteem kõikjale sobida ja kulud võivad nii osutuda veelgi suuremaks kui alguses plaanitud. Elektriküte on mugavam ja soodsam pigem väiksemal üldpinnal, teised kütteliigid toovad kasu enam aga suure elamispinna puhul.

Küll aga olgu öeldud, et kehva soojustuse ja nigela ehituskvaliteedi puhul on iga kütteliik kulukas ja suur osa soojusest haihtub lihtsalt õhku. Seetõttu on väga oluline ka maja üldine olukord. Õnneks on nüüd ka riiklikke programme ja finantseerimisvõimalusi, et neid probleeme kõrvaldada.
Samuti tasuks tulevikuplaane sättides arvestada, et kõigi kütteliikide hinnad jätkavad tõusu. Järgmisest aastast tõuseb elektrihind, millele üsna suure tõenäosusega võib järgneda ka muude küttematerjalide hinnatõus. Mis täna on soodne, võib tulevikus olla kallis. Ja vastupidi.