Diskuteerijad: Eestis on kokkuleppepoliitika tugevalt alahinnatud
Paneeldiskussioonil, mida juhtisid Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi direktori kt professor Anu Toots ja Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp, vaeti Eesti probleeme mitmepoolsete dialoogide pidamisel, teatasid korraldajad.
Ühtlasi otsiti vastust küsimusele, et kas sotsiaaldialoogi roll hakkab tänases Eestis, kus valitsus koondab järjest enam otsustusõigust enese kätte, hääbuma.
Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga sõnul ei ole kahe- ja kolmepoolsed dialoogid täna ajale jalgu jäänud: „Kuid esmane asi on tahtmine dialoogi pidada, tahtmine kokkuleppeid sõlmida ja tahtmine neid ka täita,“ ütles Taliga.
„Kuidas edasi? Kolmepoolsete nõukogude mõte võiks olla see, et nad peaks tegema otsuseid konsensuslikult, et jõutaks kokkuleppele, millega kõik osalised nõus oleks.“ Taliga sõnul on kahjuks Eestis väga levinud ärapanemise mentaliteet – ehk, et meil ei väärtustata kokkuleppeid, kui väärtust iseenesest. „Meil ei väärtustata, et kui on kokku lepitud, siis on kõik osalised ka enam-vähem rahul, kõigi soove ja ka huve on mingil määral arvesse võetud,“ ütles Taliga. „Just see on see asi, mis vajab meil mõttelaadina levitamist ja süvendamist.“
Sama meelt oli ka Eesti Ametiühingute Keskliidu volikogu esimees Peep Peterson. „Me oleme siin Eestis teinud haigekassa ja töötukassa jne, aga täna on tekkinud peetus, mida näitab asjaolu, et sel aastal on meil toimunud erakordselt palju streike,“ ütles Peterson.
„Kuhu me edasi peaksime liikuma? Kas me usaldame oma MTÜsid, sotsiaalpartnereid või mitte?“ Petersoni sõnul on näiteks transpordisektoris ettevõtjad ja ametiühingud juba pikki aastaid pidevalt koos käinud ja pidevalt hetkeolukorda analüüsinud. „Koostöö on olnud väga hea,“ ütles Peterson. „Seepärast olen kindel, et iga streigi taga on kommunikatsioonihäire. Tänavused streigid on ju selge näide – sotsiaalprobleeme eirati väga pikalt. Ning tulemus on ka selge – dialoogi unustades on kahjud alati suuremad kui vaja.“
Tallinna Ülikooli kantsler Hannes Danilov nentis samuti, et riigi roll on läinud jõulisemalt tugevamaks ja sisulist dialoogi on jäänud vähemaks. „Ma olen pidanud mitmeid ameteid, kus tuleb kokku leppida ja ma olen täheldanud, et mõne inimesega on väga raske kokku leppida,“ kirjeldas Danilov. „Olen jõudnud järeldusele, et see on suhtumise küsimus, see seisukoht, et „Minu arvamust sa küll ei muuda!“ Konsensus on ju just selline asi, kus kõik osalised peavad natukene järele andma, ja see ei ole mitte kõigile ja mitte alati meelepärane.“
„Võim on see, kui mina suudan end kehtestada sinu arvelt!“ näitlikustas seda suhtumist diskussiooni moderaator Anu Toots.
Riigikogu liige Eiki Nestor arvas aga, et põhiküsimus on: „Demokraatliku riigi ülesehituses, selles, et kas riigi kodanikud räägivad korda nelja aasta tagant valimistel, või on nad kogu aeg sõna sekka ütlemas.“ Täna on Nestori sõnul veel haigekassa, töötukassa ja kultuur need valdkonnad, kus kolmepoolsed lepped kehtivad. „Kuid valitsus on täna mõlema kassa rahadele käpa peale pannud,“ ütles Nestor. „Õnneks on siiski veel paar alustala, mille kallale pole mindud – nimelt tahtis üks minister kord Töötukassa liikmeid välja vahetada ja oli pehmelt öeldes pahane, kui selgus, et ta ei saa seda teha, et tööandjad ja töövõtjad nimetavad ise oma liikmed ses nõukogus! Minister tahtis koguni seda seadust muuta, aga õnneks ta siiski loobus.“
Nestori sõnul on kokkulepete kui väärtuse alahindamine selles, et kokkuleppe puhul ei ole nagu võitjat, eriti poliitikas. „Kuidas nii, et keegi ei võitnud, kõik andsid alla?“ parafraseeris Nestor valitsevaid hoiakuid. „Paraku ei ole fakt, et kokkulepe sündis, täna ühelegi poliitilisele jõule lisahääli toonud.“
Riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants oli aga kindel, et konsensuspoliitika on väärtuslik. „No mina olen küll seda meelt, et ka 10% võitu on selgelt väga palju võitu – see erineb ju väga tugevalt nullist!“ ütles Pomerants.
