„Samaaegselt tõusevad ka kulud nii kindlustusandjale kui ka tema kliendile. Soolise võrdõiguslikkuse regulatsioon ei ole siin kaugeltki ainuke näide,“ ütles Piirsalu Delfi Majandusele.

Iga selline muudatus tähendab aga Piirsalu sõnul hinnasurvet teenuse tarbijale.

„Seda mitte ainult täiendavatest administreerimiskuludest süsteemide arendustesse, töötajate ümberõppele ja dokumentide muutmisele, vaid ka puhtalt kahjustatistikast lähtuvalt - kui ei ole võimalik eristada erinevaid riskigruppe, ei ole ilmselgelt võimalik neid ka erinevalt hinnastada ja hind kujunebki üldise keskmisena,“ sõnas Piirsalu.

Piirsalu sõnul on sellise olukorra tulemus see, et kannatavad need grupid, kelle riski oli võimalik enne muudatust täpsemalt hinnata ja see oli madalam võrreldes üldise keskmisega. Riski madalalt keskmisele tasemele viimine aga kasvatab makstava summa suurust.

„Täiesti ülekohtune on asjade praeguses arengus süüdistada kindlustusandjaid, kes on algusest peale olnud selle muudatuse vastu,“ ütles Piirsalu.

Kindlustusteenuse hinnad ei kujune tema sõnul lihtsalt lähtuvalt kellegi personaalsest suvast, vaid lähevad paika konkurentsisituatsioonis konkreetse kahjustatistika põhjal ning vastavas regulatiivses raamistikus.

„Mõned piirangud on vajalikud ja põhjendatud, mõned mitte. Aga selge on, et iga täiendav piirang maksab,“ sõnas Piirsalu.