Esiteks, traditsioonilisena käsitletav naftatootmine väheneb ning hetkel on raske hinnata, kuidas kildagaas ning minu pärast kas või põlevkiviõli suudavad tekkivat puudujääki kompenseerida.

Hetkel mina väga lootusrikas ei ole, sest signaale kildagaasi allikate tootlikkuse languse erakordse ja üllatava kiiruse kohta tilgub nii siit kui sealt.

Teiseks pole aga ainus tõsiseltvõetav ja CO2 osas vastuvõetav alternatiivne energiaallikas ehk tuumaenergia lihtsalt populaarne.

Ma olen füüsikute poeg ja mäletan veel Tšernobõli katastroofi ning oman teatud emotsionaalset ettevaatlikkust tuumaenergia suhtes. Samas ma siiski leian, et Tšernobili katastroofini viinud agressiivne inimlik vaimupimedus ning Fukushima üle 40 aasta vana reaktor seismiliselt aktiivses piirkonnas ei ole piisavad, et tuumaenergia kaart laualt täiesti maha võtta. Avalik arvamus on aga selgelt tuumaenergia vastu.

Kolmandaks, kui tuumaenergiat sai mainitud ainsa tõsiseltvõetava alternatiivenergiana, siis see tähendab seda, et isiklikult mina energias piisava kiirusega saabuvat „rohelist revolutsiooni“ ei usu.

Praegu on nö rohelistel energiateemadel oluliselt rohkem tegemist PR-iga ja agressiivse ressursside ümberallokeerimisega kui majanduslikult mõtteka energiatootmisega.

Loomulikult oleksin ma õnnelik, kui sellelt alalt positiivseid üllatusi tuleks.

Neljandaks peab aga nentima, et me elame silmitu rahatrükkimise ajastul. Oleks naiivne loota, et see end energiahindadesse jõuliselt sisse ei näri.

Niisiis – naftatootmine väheneb, tuumaenergia pole popp ja rahatrükimasinad huugavad, mistõttu energiahindade trend võiks minu arvates suunduda üles. Sellega seoses muidugi ka nende kaupade hind, mille üheks peamiseks sisendiks on energia, näiteks toit.