Käesoleval aastal rakenduv fiskaallepe on kindlasti samm õiges suunas, aga siin on määrav, kuidas lepperiigid kokkulepitut rakendama hakkavad ja millises ajagraafikus seda teevad. Samuti on asjakohane kokkuleppes sisalduv struktuurse tasakaalu eesmärk, aga struktuurse tasakaalu mõiste sisu ise annab tõlgendamisruumi.

Hetkel on euroala inflatsioon kontrolli all, aga pikemas perspektiivis tähendavad keskpanga sekkumismeetmed võlakirjaturgudele ikkagi inflatsiooniriski kasvu.

Riskide realiseerumine sõltub paljuski sellest, kuidas keskpank sekkumismeetmeid praktikas rakendab ja kui hästi on riskid maandatud läbi programmide tingimuslikkuse, ehk kuidas hakkavad võlgnikriigid täitma võlakirjaostudega kaasnevaid majandusprogramme.

Eelmisel aastal suutsid mitmed euroala liikmesriigid eelarvedefitsiiti vähendada ja ellu viia majandusreforme, aga sellest veel ei piisa, et võlakoormus ja intressikulu juba tänavu langema hakkaksid.

Keskmiselt 3,3 protsendini SKP suhtes ulatuv intressikulu on ränk koorem võlgnikriikide eelarvetes. Lähiaastate prognoosid ei näita, et võlakoormus jõuaks kriisieelsele tasemele.

Keskpanga meetmete kohta võiks veel lisada seda, et teadaolevalt eelmise aasta lõpus otsustas keskpank võlakirjaprogrammide raames kokkuostetud Kreeka võlakirjadelt teenitud kasumi anda üle Kreekale.

Kui aga arvestada riskiga, et nende võlakirjade väärtus tulevikus tuleb näiteks alla hinnata, siis võib tekkida vajadus keskpanga reserve täiendada.

Seega riskide maandamise seisukohast oleks hoopis mõistlikum, kui keskpank moodustaks võlakirjaostude tulemusel saadud kasumi arvel reservi, millega tuleviku riske maandada.

Delfi palus Aivar Sõerdilt kommentaari teemal, milliseid arenguid Euroopa võlakriisis käesoleval aastal oodata.