Jaan Õmblus: eestlased annavad oma raha niisama käest
Majandus on võitlus sissetulekut tekitavate positsioonide pärast, olgu siis tegemist hea palgaga töökohaga, suuri dividende maksva ettevõttega, kinnisvarast tõusva rendituluga või muu taolisega. Kellel on majanduses rohkem selliseid positsioone, sellel on rohkem tulu, ehk raha. Viimane omakorda annab võimaluse heaks eluks ja majanduslikuks mõjuvõimuks.
Kes head positsiooni ei saa, see vesistagu suud
Tugevam võidab: saab parema töökoha, teeb hea kinnisvaratehingu, suudab püsti panna head raha tootva ettevõtte vms. Kes endale mingit sissetulekut tagavat positsiooni hankida ei suuda või selle nimel rabeleda ei viitsi, see jääb paraku ilma ka tulust – vaadaku kõrvalt, kuidas teistel hästi läheb ja vesistagu suud. Nii lihtne ja karm majandus ongi. Teoreetiliselt igaühele arusaadav, kuid Eesti tänaseid arenguid vaadates ei kipu see teadmine kuidagi praktikasse jõudma.
Eestlane läheb ära välismaale, sest seal on kõrgem palk, naeratavad inimesed ja veel ehk sotsiaalsed garantiidki. Mõni peab välisriigis vastu aasta, mõni viis, mõni koguni kümme, kuid valdav enamus tuleb varem või hiljem saba jalge vahel tagasi. Loomulikult esinetakse siis sageli koju naasva talendina, räägitakse oma suurtest loobumistest välisriigis kodumaa aitamise nimel, õpetatakse kuidas Eestis elama peaks jne. Sageli on aga naasmise tegelikuks põhjuseks ikkagi hoopis see, et välisriigis ei saadud enam hakkama – kas ei suudetud sotsiaalselt integreeruda, ei suudetud musta töö tasandilt kõrgemale tõusta, lõppes algne hea tööleping ja kästi „uttu tõmmata” või mis iganes. Seda ülimat ja jätkusuutlikku õnne igal juhul ei leitud.
Mis saab edasi? Tagasisaabuja tahab head töökohta, kuid kahjuks on kõik head kohad võetud. Kas pealekasvanud kohalike või siis sisse sõitnud välismaalaste poolt, kes on ka talendid. Siis sõimab tagasisaabunud eestlane Eesti elu, leiab, et teda ei osata vääriliselt hinnata ei riigi ega ettevõtjate poolt ja ähvardab uuesti välismaale minna.
Eestist lahkudes antakse kaardid käest
Selle tagasituleku ja pettumise majanduslik tõlgendus on aga see, et kuna läksid ära, siis sinu võimalikud positsioonid on haaratud konkurentide poolt. Olid välismaal hea elu peal või lootsid saada hea elu peale, ja seega andsid lihtsalt kohaliku majandusmängu kaardid käest. See oli enda valik, nüüd ei ole vaja teisi süüdistada. Isegi siis mitte, kui Eestist läinud kohalike asemel on vahepeal hulk ameteid täidetud siia sisserännanud võõramaalastega.
Samal viisil, kas välismaale tööle minnes või siis lihtsalt kohalikuks palgatöötajaks hakates, on viimase kümne aasta jooksul majanduskaardid käest ära andnud paljud endised edukad ettevõtjad. Lihtsalt ära tüütas ja ei jaksanud rohkem rabeleda. Seda enam, et palgatöötajana on suur hulk õigusi, kuid ettevõtjana peamiselt vaid kohustused. Vabaks jäänud turunišid on hõivatud sageli just väliskapitali poolt.
Nii ongi kahjuks juhtunud, et eestlased annavad majanduspositsioone käest ära. Keegi ei võta, lihtsalt antakse. Nii üksikisiku mõistes häid palgalisi töökohti ja ettevõtluse mõistes turgu, kust raha korjata. Loodus ja majandus tühja kohta ei salli ja asemele astuvad teised, mida aeg edasi, seda rohkem välismaist päritolu tegijad. Eestlased jäävad sujuvalt mängust välja.
Kas selle tasakaalustamiseks võtavad Eestist pärit ettevõtted üle teiste riikide turgu ja tublid Eestist pärit töötajad vallutavad maailma karjääriredelite tippe. Loomulikult on üksikuid erandeid, kuid üldiselt ei ole eestlased kodus käest antud kaartidele midagi samaväärset maailmas vastu saamas. Jäädakse enamalt jaolt võõraks, lihttöö tegijaks ja kui ongi kusagil väikefirma püsti pandud, siis tegeletakse mõnes pisinišis, mis endale leiva ehk lauale toob.
Välismaal hangitud rikkus ei kipu Eestisse jõudma
Palju räägitakse muidugi seda, et välismaal peab käima kogemust ja võib olla ka kapitali omandamas, et siis nii vaimselt kui ka materiaalselt rikkamana kodumaale naasta ja siin majandusarengule käed külge panna. Loomulikult on see tark mõte ja lõppude lõpuks on igal inimesel isikuvabadus, kas minna ära ja kui kauaks minna ära.
Samas ei ole tagasitulijad aga hiilanud näiteks sellega, et nad oleksid välismaise tulusa töö pealt suutnud säästa summasid, mida siis võõral maal omandatud tarkuse toel Eestis edukalt väikeettevõtlusesse investeerida. Pigem hakatakse rääkima, et ei tulda varaliselt toime, Eesti palgad on nõrgavõitu jne. Kas siis käidi välismaal vaesumas või? Kuhu jäid need teadmised, mida siin rakendades saaks edukat karjääri või äri teha?
Ja nii olemegi olukorras, kus teiste arenenud riikide rahvaste poolt loodud hüvesid kiirelt ja vahendeid valimata maitsma tõttavad eestlased annavad sisuliselt majanduslikke positsioone ja raha käest. Ja seda ei saada hiljem enam tagasi. Täna ennast kusagile välismaale hea palga peale pressides võib meile tunduda, et tegime hea diili. Kuid kas see on ka pikas perspektiivis hea?
Tegemist on süsteemse trendiga, mis on toimunud juba aastaid ja jätkab süvenemist. Pole mingit põhjust silmapiiril, miks see peaks muutuma. Viie või kümne aasta pärast näeme ilmselt hoopis teistsugust Eestit, kus kohalik rahvas on ennast ise võõramaalaste sulasteks mänginud. Öeldakse, et ajalugu kordub. Eestlastel on aastasadu meeldinud võõramaiseid isandaid teenida ja ilmselt annab ajalugu nüüd jälle selleks võimaluse. Seekord mitte pealepressituna, vaid vabatahtlikult võetuna.
