Alar Tamming: maailma praegusest rikkusest piisaks nälja kaotamiseks kogu maakeral

Kuidas maailmas õiglaselt rikkust ümber jagada oli 19. sajandil paljude filosoofide ja mõtlejate üheks põhiküsimuseks. Huvitaval kombel on peale 20. sajandit, kui on loodud meeletus koguses rikkust, sellised arutelud kadunud, arutleb AS Tavid suuromanik Alar Tamming.

On ju teada et maailma praegusest rikkusest piisaks nälja kaotamiseks kogu maakeral. Ma väga tervitan, kui selle teemalised arutelud tõusevad taas aktuaalseks, kuid ei saa kindlasti pidada õigeks, et selliseid inimkonna jaoks tähtsaid küsimusi püütakse lahendada hüüdlausetega, et tõstame kellelgi makse jne.

Tuleks kindlasti vaadata suurt pilti, kuigi inimesel on kalduvus otsida alguses lihtsaid lahendusi ja alles hiljem minna keerulisemate ja paremate lahenduste juurde. Õunapuult võetakse ka kõigepealt käeulatuses olevad õunad ja alles hiljem ronitakse kõige kõrgemal asuva magusa ladvaõuna järele.

Üks teema, mis rikkuse ümberjagamise puhul tuleks selgeks rääkida on pankade roll praeguses maailmas. Üldlevinud arvamus on see, et nad annavad krediiti ja see aitab kaasa majanduse arendamisele. Kuid seda, et tänu äramakstavatele protsentidele, mis toimub kogu tootmisahelas, alates tooraine kaevandamisest, selle transpordist, ümber töötamisest, kauba valmistamisest kuni transpordifirmani kes selle poodi viib ja poe endani ning sealt edasi poe kinnisvara haldamiseks loodud firmani, on kõik ettevõtted võtnud oma majandustegevuseks laenu ja selleks, et laenuprotsente pangale tasuda, panevad nad väärtusahelas oma toote hinnale panga kulu otsa.

Mõnedel hinnangutel on selliste kaudsete kulude osa, mis makstakse laenuprotsentide tasumiseks pangale, kuni 40 % kauba hinnast. Siin on kokku hoidmiseks palju suuremad võimalused, kui kellelgi makse tõsta. Sel teemal aga ei arutleta, sest nii põhimõttelisi muudatusi, mis puudutavad parasjagu kehtiva ideoloogia muutmist, tehakse ainult väga tugevate juhtide eestvedamisel või siis revolutsioonide mõjul.

Kindlasti ei ole Eesti see, kes suudaks praegu maailmas kehtivaid majanduse paradigmasid muutma hakata. Nii ongi lihtsam hakata muutma makse, sest selline muutus mahub praeguse majandus paradigma raamidesse. Kindlasti pooldan ma seda, et rikkad maksavad rohkem maksu kui vaesed, omaette küsimus on mida maksustada, kas tarbimist, teenimist, või vara omamist.

Kas maks peaks olema proportsionaalne või progresseeruv? Praegu maksustatakse teenimist ja tarbimist, kuid ei maksustata vara ehk rikkuse omamist. Tehtud töö eest inimese maksustamist on võimalik ka võrrelda karistamsiega, mida rohkem teenid seda suurem karistus. Paratamatult tekib tunne, et milleks rabeleda. Vara maksustamise vastu oleks aga need, kes omavad palju, aga parasjagu juurde ei teeni. Ükskõik mis variant valida, on ikka rahulolematuid.

Isiklikult arvan, et valida tuleks variant, mis pikaajalises perspektiivis oleks kogu rahvale kõige kasulikum. Kindlasti tuleks jätkata tabimise maksutamist käibemaksuga, lukskaupadel võiks lisanduda aktsiis. Võiks kaaluda tulumaksu täielikku kaotamist, see elavdaks majandust, kuid asendada see varamaksuga. Näiteks - igal aastal peaks tasuma 1% kogu oma vara pealt. Sellisel juhul rikkad ei pääseks maksust, vaid maksaksid mitte ülitulude, vaid nii ülitulude kui ka kogu kogu oma rikkuse pealt.

Lisaväärtusena lõppeks firma varade üleshindamine ja bilansi paisutamine, ning soov igahinna eest aktsiakursse üles poole liigutada, sest ettevõtte omaniku vara aktsionärina oleks maksustatud iga aastaselt. Antud idee ei ole kriitikale immunne, kuid pikaajaliselt võidaks sellest ühiskond palju.