Eestis ei ole hoiuseid, eriti aga tõelisi hoiuseid, kuigi palju. On ju pool pankades inimeste arvel seisvast 4,3 miljardist eurost käiberaha, ning üle aastase tähtajaga hoiuseid üksnes 0,3 miljardit. Enamikul meie leibkondadest on ju likviidseid vahendeid vähem kui leibkonna turvalisuse tagamiseks vaja oleks. Paraku ei ole sularaha kui kõige turvalisemalt ja likviidsemat instrumenti inflatsiooni vastu võimalik kaitsta. Kuid turvalisus on tähtsam väikesest kaotusest.

Aga suures koguses sularaha pole küll mõtet hoida ja õnneks on ka keerulises olukorras piisavalt võimalusi elanike suhteliselt väikesi sääste kasumlikult investeerida. On olemas normaalse hinnaga perspektiivset kinnisvara, samuti on võimalik teenida aktsiaturul. Tõsi, mõlemal juhul peab ise asja tundma või sinu käsutuses peab olema keegi, kes seda asja tunneb. Vastasel juhul on kaotus tõenäoliselt suurem kui sularaha hoidmise puhul.

Ise hoian sularahana üksnes minimaalselt vajalikke reserve ja inflatsiooni pärast eriti ei kannata. Samas olen veendunud ka selles, et eelolevatel aastatel kujuneb inflatsiooni tase nii Euroopas kui ka Eestis suhteliselt kõrgeks. Olen nõus ka sellega, et meil oleks vaja luua oma inimestele paremaid investeerimisvõimalusi kui lihtne hoiustamine.

Mida siis teha majandamise elavdamiseks? Lühiajalises perspektiivis tuleb hakata kõrvaldama neid takistusi, mis ettevõtjate või potentsiaalsete investorite väitel neid kõige rohkem segab. Suurimaks ja määravaks takistuseks on võimatus saada oskustööjõudu, häirivad ka mitmed ootamatud, bürokraatiast tingitud takistused. Rakendusaktide ja seaduste sagedased või ootamatud muutmised jne. Aeglane reageerimine või null tähelepanu majanduskeskkonna suurtele muutustele. Kui me mõne neist mõnegi asja lahendamisega edasi liikuda suudaks, oleks lühiajalises perspektiivis suur osa tööst tehtud.

Pikaajalises perspektiivis on edu saavutamine tunduvalt keerulisem. Me ei saa isegi praegusele tasemele jääda, rääkimata siis kõrgemale tasemele jõudmisest, kui me ei oska praegu maailmas toimuvas nutikas spetsialiseerumises endale sobivaid nišše kätte võita ja nende leidmiseks ja kätte võitmiseks vajalikke poliitikaid välja töötada. On viimane aeg hakata tegema vailkuid ja õppima valitud suundadesse ressursse koondama. Ilma sellise võimekuseta pole maailmas mitte ükski maa edu saavutanud.

Aga selleks, et Eestisse tuleks rohkem välisinvesteeringuid, tuleb meie majanduskeskkonda energiliselt parandama hakata, tuleb hakata kõrvaldama neid takistusi, mis teevad raha Eestisse investeerimise väheperspektiivseks. Siinjuures tahaks lisada veel seda, et otsustav osa selles, kas nutikas spetsialiseerumine hakkab meil sujuma või mitte, on valitsusel ja just tervel valitsusel, mitte üksnes majandusministril.