Ruta Arumäe: vara veel rääkida kinnisvarabuumist
Käesoleval nädalal üks suuremaid uudiseid meedias oli minu jaoks see, et kriisi selgroog kinnisvarasektoris on murtud.
Tohhoo tonti, mõtlesin ja vaatasin aknast välja. Kas tõesti on kraanad juba püsti pandud ning statistika ja tegelik elu üksteisest kardinaalselt lahku läinud? Kraanasid akna taga ei paistnud ning üldiselt kättesaadava statistika järgi on eraisikute laenujääk ikka veel vaevu-vaevu vähenemise lõpetanud. Kinnisvarahinnad lohisevad aga siiani nagu tigu, kel maja seljas, nõlvast üles.
Arusaadavalt on kinnisvarasektoris tegutsejad aastaid antud valdkonnas kestnud surutisest ammu väsinud ja selleks, et tehingute maht taastuda saaks, oleks tõepoolest tarvis, et kinnisvara hind ületaks laenujäägi summa. Hetkel jääb see paraku vaid soovmõtlemiseks. Tegelik olukord on sellest mõttest sama kaugel kui Mars Veenusest või eurotsoon üksmeelest.
Kinnisvara hinnad on tõusnud nii 2005. aasta novembri tasemele ning ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et see oli alles suurema buumi algus. Suurem osa kinnisvaratehingutest tehti pärast 2005. aastat ja tunduvalt kõrgemate hindadega. Seega, hindade jõudmine buumiaegsele tasemele võtab aega veel mitmeid aastaid. Isegi kui hinnad kasvaksid iga aasta 10 protsenti läheks tipuaegse hinna saavutamiseks veel viis aastat. Pärast 2005. aastat kõrgema hinnaga tehtud tehinguid on ca 40 protsenti kõikidest aastal 1997 - 2008 tehtutest. aastal tehtud tehingutest kokku. Ehk siis väga palju. Niisiis oleme alles tee alguses.
2012. aasta lõpp stabiilsel noodil
Detsembrikuised jaekaubanduse ja tööstustoodangu näitajad ootamatusi ei toonud ning jätkasid stabiilsel kasvukursil. Jaekaubanduse müügimahud suurenesid 5 protsenti ja tööstustoodang 7 protsenti.
SKP prognoos neljandaks kvartaliks on 3,5 protsenti ning juhtivindikaatorid jätkavad suuna näitamist majandusaktiivsuse kiirenemise suunas ka 2013. aasta esimeses kvartalis.
Tööstustoodangu paigalseis 2012 - hea või halb näitaja?
Tööstustoodang püsis 2012. aastal 2011. aasta tasemel, mis on tagantjärele mõeldes üsna loogiline. Välisturgude olukord aasta jooksul aina jahenes ja tööstustoodangus otsest langust seetõttu ei toimunud. Teisalt oli üsna raske ka kasvu saavutada, sest aasta varem olid ekspordimahud hüppeliselt suurenenud. Sellise olukorra järel ei ole üldse tavatu, et järgneb mõningane tagasilöök, eriti sellistes jaheneva kliimaga olustikes. Kuna tagasilööki ei tulnud, suudeti säilitada üsna kõrgeid ekspordi- ning tootmismahte.
Kogu 2012. aasta jooksul oli tööstustoodangu tase suhteliselt stabiilne. Aasta lõpus võis märgata kerget elavnemist, mis oli seotud ümbritseva väliskeskkonna esimeste paranemismärkidega. Lähikuud võiksid eeldatavalt tuua tööstustoodangusse kerget elavnemist.
Alates 2005. aastast on Eesti tööstustoodang Läänemere regiooni riikidest kõige enam kasvanud. Samuti on märkimisväärne, et Eesti tööstustoodang on kriisist kõige paremini taastunud ning toodang ületab kriisieelset taset. Vaikselt hakkab selles osas järele jõudma ka Läti. Samas on Soome tööstustoodang jäänud pärast kriisiaegset kukkumist vinduma samale madalale tasemele ning Saksamaa ja Rootsi pole veel kaugeltki saavutanud kriisieelseid tasemeid. See peab küll näitama Eesti tööstuse head konkurentsivõimet. Ning paneb mõtlema, kas selles edus ei või teatud rolli mängida ka euro kasutuselevõtt Eestis ning selle perspektiiv tuleval aastal Lätis?
