Heido Vitsur: miks saavad naised Eestis meestest vähem palka?
Kui jätta esialgu kõrvale hüpotees, et Eestis, Austrias, Tšehhis, Saksamaal ja Slovakkias võiks lihtsalt olla traditsiooniks maksta naistele veerandi ja enama võrra väiksemat palka, tuleks hakata otsima suure palgalõhe tekke ja püsimise põhjuseid tööturult ja majanduse struktuurist.
Kuigi kõige suurema palgalõhega riigid on kõik kahtlemata tugevalt Saksa traditsioonist mõjutatud, ei saa see tegur olla ainumäärav, sest näiteks pikka aega Austria koosseisu kuulunud Sloveenias on palgalõhe üksnes 4,4 protsenti ja sellistes germaani riikides nagu Taani, Holland ja Rootsi ning ka meie naabrite juures Lätis on meeste ja naiste palgalõhe kusagil Euroopa Liidu keskmise lähedal.
Paraku ei saa suurt meeste ja naiste palgalõhet palju paremini selgitada ka ei majanduse struktuuri, miinimumpalga suuruse, majandusliku ebavõrdsuse, meeste ja naiste erineva majandusliku aktiivsuse või tööpuuduse määra abil.
Nii näiteks tundub esimesel pilgul, et neis maades, kus naiste osalemine majanduses on suhteliselt madal - Itaalias (51%), Maltal (41%), Poolas (57%) -, on naiste ja meeste palgalõhe väiksem kui ülejäänud riikides, vastavalt siis 5,5, 6,1 ja 1,9 protsenti, aga paraku on palgalõhe väga suur ka Küprosel, kus on naiste osalemine majanduses samasugune kui Itaalias.
Ning miks ikkagi on Austriaga praktiliselt võrdse ja Euroopa Liidu keskmist naiste hõivatust mitme protsendipunki võrra ületava hõivatuse tasemega Sloveenias palgalõhe üle viie korra väiksem kui kõrval asuvas Austrias?
Sama vähe kõnekad kui osalemise numbrid, on ka naiste ja meeste tööpuuduse erinevad määrad. Nii näiteks on Saksamaa naabermaal Belgias naiste ja meeste palgavahe peaaegu kolm korda väiksem, kuigi mõlemal maal on naiste ja meeste tööpuuduse vahe ühtviisi 0,5 protsendipunkti.
Naistele ei paista abi olevat ka ei meeste omast suuremast ega väiksemast tööpuudusest. Seega hüpotees, et naiste palgad on väiksemad neis maades, kus naised on palga suuruse suhtes leplikumad, ei näi kehtivat.
Nii on Tšehhis naiste tööpuudus kaks protsendipunkti meeste omast kõrgem ja Eestis vastupidi, kuid tulemus on üks ja seesama – naiste palgad on veerandi võrra madalamad.
Samuti võiks palgalõhet ja miinimumpalga suurust võrreldes oletada, et need on omavahel olulisel määral seotud. Ei ole ju kõrge miinimumpalgaga riikide seas peale Suurbritannia ühtegi seesugust riiki, kus palgalõhe meeste ja naiste vahel Euroopa keskmisest suurem oleks. Kuid paraku on palgavahe väga väike ka Itaalias (5,5%), kus miinimumpalka üldse ei tunta.
Kuid võibolla on Itaalias määrav naiste tagasihoidlik tööturul osalemise määr? Aga võibolla hoopis midagi muud.
Selgust ei anna ka majandusstruktuuri võrdlus. Saksamaa on maailma tööstusriik number üks ja meie ei ole seda mitte. Tõsi, mest on tööstuslikult tunduvalt arenenumad ka Tšehhi ja Slovakkia, kuid igatahes mitte Küpros.
Ülaltoodust saab minu arust teha ainult ühe järelduse: „valesti“ ei ole siin ainult mingi salapärane „miski“, vaid terve majanduslike-sotsiaalsete faktorite süsteem, millel ilmselt on ka tuntav ajalooline ja kultuuriline taust.
Lõpuks ei saa välistada ka seda, et vaatamata ühesugusele metoodikale, ei kajasta kogutud andmed vaadeldavat nähtust riikide lõikes päris adekvaatselt.
