Lauri sõnul on tänases Eestis väljarände põhjused kõrge tööpuudus, eriti madala kvalifikatsiooniga ja Tallinnast kaugemal elavate inimeste seas, ja madala kvalifikatsiooniga töötajate väga madal palk.

"Reaaltulud on äärmiselt tugevalt langenud ja töökeskkond on kehv," loetles Lauri väljarände põhjuseid. Väljarännet soodustavad ka soov ennast proovile panna ja kogemuste otsimine.

Analüüsides seda, kas väljaränne võib pöörduda, tõi Lauri välja tagasituleku tegurid. Nendeks on tema sõnul huvitavad töövõimalused, palk, töötingimused, pension ja teised sotsiaalhüved.

Ta tõi välja asjaolu, et kaugemalt on keerulisem tagasi tulla, samuti mõjutab inimeste rännet pere olemasolu.

Kui aastatel 2007-2008 tulid inimesed tagasi, sest palgatase Eestis tõusis ja tööpakkumisi oli rohkelt, siis uuste töökäte võimalikkust nägi Lauri eelkõige teistest Euroopa Liidu riikidest ja kaugemalt.

Lauri prognoosis, et väljaränne tõenäoliselt pidurdub lähiaastail, kuid see sõltub eelkõige Eesti majanduse käekäigust. Samuti hindas ta, et sisseränne ei suurene lähiaastail oluliselt.

Palk

Lauri märkis, et miinimumtasu peab tagama töötajate taastootmise, kui täna kehtiv 320 eurot ei ole tõenäoliselt seda.

"Nõutav miinimum on keskmisest palgast kiiremini tõusnud, sest esmatarbekaubad ja –teenused on kallinenud keskmisest oluliselt enam," ütles Lauri. Samuti on esmatarbekaupade ja –teenuste nimekiri muutunud ja nõudlus-pakkumine ei määra enam kõike.

Lauri sõnul liigub palk reaalselt mingis vahemikus keskmise palga ümber, kuid keskmine palk ise on suurem mediaanpalgast.

Tööpuudus

Lauri sõnul on kaks ilmselget näidet struktuursest tööpuudusest. Esiteks on inimesed, kellele pole tööd anda ja kes seda ei leia. Teiseks on töökohad, mis vajavad töötajaid, kuid keda pole kuskilt võtta.

Struktuurne tööpuudus on tema sõnul omane muutuvatele majandustele ning seda on väga keeruline vähendada. Ühtlasi on see ka aja- ja rahakulukas ning nõuab nii tööotsijate kui ka tööandjate huvitatust. Lauri hinnangul muutub tööpuudus järjest enam struktuurseks.

Lahendustena pakkus ta vajadust vähendada tööjõu nõudlust läbi uuet kvalifikatsiooninõuete ja investeerimisvajaduse. See tähendaks automatiseerimist ja mehhaniseerimist, paremat töökorraldust ja vajadust toota midagi kallimat ja kasumlikumat.

Teise ettepanekuna nimetas ta tööjõu pakkumise suurendamist, mis tähendaks praegu tööturul mitteaktiivsete inimeste nagu pensionäride, haigete, puudetega inimeste ja koduste hooldajate kaasamist ning osatööaja suurendamist.