15 aastaga viie rikkama hulka? Trööstitu tegelikkus: eestlased jätkuvalt vaesemate seas
Erasektori tarbimine on kõige olulisem SKT komponent – Euroopa Liidu keskmisena moodustas erasektori tarbimine perioodil 2001–2011 lausa 58% sisemajanduse kogutoodangust.
Kulutuste alusel leitud SKT teised liidetavad on valitsemissektori kulutused, investeeringud ja välissektori nõudlus. Riikides, kus valitsemissektori kulutused on suurema osakaaluga (nt Rootsi, Taani) kipub erasektori tarbimine väiksem olema.
"Möödunud 20 aasta jooksul on eratarbimise osatähtsus Eestis küll mõnevõrra kahanenud (1990-ndate teise poole 56 protsendilt ligi 50 protsendile aastail 2010–2011), ent endiselt peab paika tõdemus: kui tahad teada, kuidas läheb SKT-l, pead teadma, mis seisus on tarbimine. Kui tarbijal läheb hästi, on üldjuhul ka SKT näitaja positiivne," kirjutab riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna nõunik Lauri Luiker eratarbimist käsitlevas analüüsis.
Eesti 2013. aasta riigieelarve seletuskiri konstateerib, et „eratarbimine pöördus pärast kolme langusaastat tõusule 2011. aastal“. Mis siis vahepeal juhtus? Majandusteooria selgitab, et muutused tarbimises on oluliselt sõltuvad kasutatavast ehk reaalsest tulust.
Kriisis kannatasid enim baltlased ja kreeklased
"Enne tarbimise tõusule pöördumist toimus reaalpalga langus Eestis ligi tosina kvartali vältel alates 2008. aastast. Eesti elanike reaaltulu langus võis aga ulatuda 15 protsendini aastases arvestuses, sest kui kõrge elatustasemega riigis kahandab toiduhinna tõus elanike reaalset tulu proportsionaalselt, siis vähemjõukas riigis nagu Eesti, kus iga viienda elaniku tulu on allpool suhtelise vaesuse piiri ehk 60% netotulu mediaanist on toidu ja energiakandjate hinnatõus tarbijale vähemalt kaks korda suurema mõjuga. Taolise arengu tulemuseks oli kodumaine vaegnõudlus ning seda peegeldas tarbimise dünaamika," ütleb Luiker.
Eelpool mainitud Eurostati analüüs selgitab muutusi erasektori tarbimises majandusühenduse riikide võrdluses möödunud kümne aasta vältel. Selle uurimuse pealkiri võtab kokku peamise – majanduskriisi tõttu kannatasid kõige enam Balti riikide ja Kreeka tarbijaid.
Visualiseerimaks Eesti erasektori tarbimise dünaamikat viime 2004. aasta ehk Euroopa Liitu astumise aja tarbimismahu võrdseks ühega ning lisame võrdluseks ka mõned meile olulised riigid nii suuruse, arengustaadiumi kui ka majanduse ülesehituse poolest. 2011. aasta tarbimine, võrreldes Euroopa Liitu astumise hetkega, oli suurenenud kõige enam Poolas ning kõige vähem Eestis.
Majandusteooria kohaselt on heaolu aluseks just tarbimine, mistõttu saab väita, et tarbija heaolu kasv 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud riikides on olnud ebaühtlane – nn Visegrad grupi riikide puhul on heaolu kasvanud ühtlasemalt, ent Baltimaades on seitsme aasta jooksul toimunud suured ja vastassuunalised muutused.
Vaesevõitu ostlejad
Kuidas on vaadeldud perioodi jooksul kulgenud Eesti tarbimise konvergents ehk lähenemine Euroopa Liidu keskmisele tasemele? Konvergents olulisemates majandusnäitajates on tegelikult mistahes majandusühenduse üheks argumendiks.
"Kahjuks peame siin kõrvale jätma võrdluse absoluutarvude osas, sest põhjusi selleks on enam kui pelgalt kordades üksteisest erinevad numbrid. Vaatame pigem suhtarvu, mis näitab meie keskmise tarbija kulutusi (nt aasta jooksul) võrdluses euroliidu keskmise tarbijaga. Keskmise eestimaalase tarbimine liikus nn buumi ajal lähemale Euroopa Liidu keskmisele, ent peale majanduskriisi polnud 2011. aastal taastanud isegi 2007. aasta tase," märgib riigikogu ametnik.
Võrdluses eurot kasutavate riikidega on Eestis erasektori nõudlus nigel – euroala keskmise tarbija kulutustest ei ulatu eesti tarbija väljaminekud isegi 40 protsendini.
Söök ja jook kuuluvad nö sundkulutuste hulka, mistõttu on vajalik teada, kuidas see inimese jaoks kõige olulisem kulukomponent kogutarbimist mõjutas. Vaatleme samuti perioodi Euroopa Liiduga ühinemisest alates ning eraldame söögi-joogi (ning jätame jookide alt välja alkoholile tehtud) osa tarbimisest.
Euroopa Liiduga ühinemise järel on Eesti juba kolmandat aastat majandusintegratsiooni järgmisel tasandil, st rahaliidus. Seetõttu võiks eeldada, et majandusühenduse raames peaks konvergentsi tulemusena ka tarbimise osas enam sarnast olema.
Eesti jätkuvalt vaeste seas
Jõukates riikides (nt Rootsi, Soome) on toidu osakaal tarbimiskulutustes – ca 12% – oluliselt väiksem sellest, millise osa annavad tarbijad söögi eest ära riikides, mis ühinesid Euroopa Liiduga aastal 2004.
Üldine pilt on sarnane olukorrale, mis valitses riikide erinevuses juba perioodi alguses. Esmaste sundkulutuse osas näitab meie (st Balti riikide) elustandardite võrdlus olematut konvergentsi Põhjamaadega. Pigem räägib olukord isegi vastupidisest. Eesti ja Läti puhul näeme, et 2011. aastal ulatus söögi-joogi komponendi osakaal viiendikuni kogutarbimisest.
"Mis aga teeb Eesti keskmise tarbija olukorra eriti halvaks, on tõdemus, et võrreldes seitsme aasta taguse seisuga võtavad toiduga seotud sundkulutused endiselt väga suure osa meie tarbija ostudest. Eurostati andmete alusel tehtud võrdlus 2011. ja 2004. aasta kohta näitab, et toidu ja joogi osa kogutarbimises ei ole majandusühenduse teistes riikides suurenenud niipalju, kui on selle osakaal kasvanud just Eestis," väidab nõunik Luiker.
Sundkulutuste suure osakaalu tõttu on kesise tuluga inimeste puhul majanduspoliitika meede kas maksumäära vähendamise ja/või maksuvaba tulu suurendamise abil neile enam rahalisi vahendeid kätte jätta. Eriti oluline on see madala tulutasemega riikide elanike jaoks ehk siis ka olulise osa eestimaalaste rahakotti silmas pidades.
2011. aasta seisuga moodustas Eesti SKP inimese kohta Eurostati andmetel 67 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, mis annab Euroopa Liidu 27 riigi seas 21. koha. Kümne aastaga on Eesti SKP suhe Euroopa Liidu keskmisesse paranenud 50 protsendilt märkimisväärselt, ent riikide pingereas on see aidanud mööda vaid ühest maast, Ungarist.
Reformierakonna esimehest peaminister Andrus Ansip lubas 2007. aasta valimiste eel viia Eesti 15 järgneva aasta jooksul Euroopa viie rikkama riigi hulka.
