Eesti Energia miljardinälg: majandusminister Parts eelistab vaikida
Majandusminister Juhan Parts, Eesti Energia üldkoosolek, hoidub igasugustest selgitustest Eesti olulisima riigifirma Eesti Energia majandamise asjus, mille järgi saab ettevõte investeerida ainult juhul, kui riik igal aastal firma omakapitali kergitab. Kui riik raha ei annaks, puuduks Eesti Energial endal võime erinevatesse projektidesse investeerida.
Majandustoimetus püüdis juba neljapäeval Juhan Partsilt miljardinäljas riigifirma tegemiste kohta pärida, kuid asjatult.
Neljapäeval lubas majandusministeeriumi pressinõunik Rasmus Ruuda, et Parts vastab reedel, st eile. Eilse päeva jooksul Juhan Partsilt ühelegi neljapäeval esitatud küsimusele vastust ei saabunud.
Mida majandustoimetus majandusminister Partsilt neljapäeval küsis:
1. Investeerimisstsenaariume on erinevaid. Kõige odavamalt saaks läbi, kui riik Eesti Energia omakapitali üldse ei panustaks. Kõige kallimal juhul peaks omakapitali panustama kuni 2016. aastani kuni miljard eurot (uus põlevkivielektrijaam ja kokku kolm õlitehast, rafineerimis- ja vesinikutehas).
Millist investeerimisideoloogiat Teie energiafirma puhul eelistate? Miks?
2. Eesti Energia juhatus ja investeerimispangad on kõige kallimaks hinnanud õlitööstuse valdkonda.
Kas Teie näete õlitööstuse arendamises samuti perspektiivset ärisuunda?
3. Kui lugeda nõukogu protokolle, siis näiteks 26. aprilli 2012 koosolekust jäi mulje - jutt käis uue põlevkivielektrijaama II ploki ehitusest -, et Eesti Energia laenuvõime on täielikult ammendunud (juhatuse liige Margus Kaasik). Seetõttu küsis juhatus 500 miljonit eurot omakapitali suurendamiseks. Samast koosolekust jäi üles sõnum, et peale nelja investeerimisstsenaariumi on veel variante, kuid juhatus ei ole nendega töötanud (juhatuse esimees Sandor Liive).
Kõrvaltvaatajale jääb neid mõttevahetusi ja ka 2013. aasta Eesti Energia eelarvet lugedes tunne, et ettevõtte äriplaan ongi üles ehitatud ainult riigi raha omakapitali iga-aastasele lisamisele. Kui igal aastal 150-300 miljonit ei saa, siis ähvardatakse ettevõtte väärtuse langusega. Seda ei saa aga mõistagi ükski omanik lubada. Kui raha ei anna, siis Eesti Energia väärtus kukub (vähemalt juhatus väidab nii). Kui valitsus annab raha, siis ei saa alati kindel olla, et investeeringud on pädevad ja tõepoolest firmale väärtust lisavad (kuigi juhatus kinnitab alati parimat stsenaariumi).
Millisel seisukohal ses osas olete?
4. Kui reaalseks peate kahe järgneva Enefit280 õlitehase rajamist, samuti rafineerimistehase (selle põhiprojekti juba koostatakse 15,7 miljoni euro eest) ja vesinikutehase ehitamist?
Kuna seni ei ole esimest Enefit280 õlitehast jätkuvalt korralikult tööle saadud, siis kui tõenäoline on, et nõukogu annab heakskiidu järgnevate õlitehaste ehitamiseks?
5. USA-s on mitmeid erinevaid probleeme, Jordaania on mõnevõrra lootustandvam projekt. USA investeering on mitmes osas ajakavast maas. Auditikomiteest on USA välisinvesteeringu riskina läbi käinud isegi maa-alal pesitsevad linnud. Sandor Liive on nõukogus tunnistanud, et enne Utahsse investeerimist ei saanud nad sealse põlevkiviga katseid teha. Seetõttu tuli nüüdne erinevus Eesti põlevkivist EE-le väga ebameeldiva üllatusena. Ometi oli investeering vähemalt osaliselt tehtud.
Milliseks hindate Utah ja Jordaania välisinvesteeringute õnnestumist?
Kui suurt võimalikku kahju on riik valmis nende investeeringutega seoses kandma?
6. Välispangad peavad mõistlikuks kuni 29%-lise osalusega EE IPO-t. Või ka teatud juhtudel Elektrilevi müümist ning õlitööstusse välisinvestori kaasamist.
Millal osa Eesti Energiast börsile võiks tulla?
Mida teistest variantidest arvate?
