Jaan Männik: Valdo Randpere rikkus Eesti Panga mainet

"Meil on vaja kultuuri, kus ei ole kuritegu, kui sul on Reformierakonnast erinev vaade või nägemus," avas ametist lahkuv Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik ajalehele Pealinn antud intervjuus oma ametist lahkumise tagamaid.

"See, mis minuga juhtus Eesti Pangas, oli, et mul oli pisut teine vaade kui ühel suurel Eesti erakonnal – küsimuses, kes peaks panga president olema,» ütleb Männik Pealinnale antud intervjuus. "Meil peaks olema siiski poliitiline kultuur, kus aktsepteeritakse, et kõik ei mõtle ühtemoodi."

Olete ühes varasemas intervjuus öelnud, et üks Eesti põhiprobleeme on väljaränne, ja et selle pidurdamiseks tuleks majanduskasvu suurendada. Mismoodi see teie loodava partei vaates välja näeks?

Kui me vaatame globaalsemalt, siis USA presidendivalimiste põhiteemad olid tööpuudus ja majandus laiemalt. Sama paistis Euroopa Liidus, kus 27 riigist pea pooltes toimus möödunud aastal võrreldes 2011. a majanduslangus. Hispaanias on iga teine noor töötu.

Eestis on vaja rohkem tegeleda majandusküsimustega, tuua need fookusesse, aga natukene teistel põhjustel kui mujal Euroopas ja Ameerikas. Väljaränne on tulevikus meie kõige suurem väljakutse. Kui 80 km Tallinnast põhja pool makstakse kolm ja pool korda rohkem palka ja see niimoodi jääb, ei saa me väljarännet kuidagi pidurdada.

Meil on paljudel inimestel igapäevase toimetulekuga suuri probleeme. Me ei saa lahendada igapäevast toimetulekut teistmoodi, kui et Eesti peab tegelema majandusega. Ma ei tahaks minna järgmisele tasandile ja arutada detailides, mida ja millises majandussektoris peaksime tegema, sest siis me räägiksime siin kuus tundi.

Tegelikult kõlab osa teie jutust ju isegi vasakpoolsena. Kas hoolimine ka tavalistest inimestest peaks olema poliitika oluline osa?

Üks parempoolne erakond peaks hoolima kõikide kodanike heaolust. Minu meelest ei ole Eestis, õieti Euroopa vaatevinklist, traditsioonilisi vasakpoolseid erakondi. Prantsusmaal sai presidendiks Francoise Hollande, sest ta ütles, et mina olen sotsialist. Usun, et kui Eestis üks poliitik ütleb, et on sotsialist, siis tema eriti hääli ei saa, sest nii tuleneb meie ajaloost.

Kui me räägime Keskerakonnast ja sotsiaaldemokraatidest, siis Keskerakond ütleb pigem ise, et on vasaktsentristlik erakond. Mis ei tähenda puhast vasakpoolsust. Sotsid on aga nagu üks... konglomeraat. Ideoloogiliselt väga hajutatud. Sinna on tulnud inimesi teistest erakondadest ja nüüd räägitakse nende puhul ka vene elektoraadist.

Kas teile ei tulnud siiski üllatusena, et te panga nõukogu juhina enam ei jätka? Tulite ju oma tööga väga hästi toime?

Näiteks IRL teatas sügisel, et juhul, kui president Ilves esitab minu nime, siis IRL võiks minu kandidatuuri toetada. Sama ütles ka Keskerakond aastavahetusel. Selle aasta esimestel päevadel sain aga kokku Urmas Reinsaluga (IRL-i juht – toim), kes ütles mulle, et neil pole minu kohta küll midagi kriitilist öelda, aga nad loobuvad minu toetamisest Mart Laari kasuks.

Ega ainult IRL-i ja Keskerakonna toetusega eriti kaugele poleks ka jõudnud. Võti on ikkagi vabariigi president. Tema esitab Eesti Panga nõukogu esimehe kandidaadi riigikogule kinnitamiseks. Ma ei tea, kas Ilvesel üldse oli kunagi mingitki plaani minu nime teiseks ametiajaks esitada.

Mis te arvate, kui Jürgen Ligi Reformierakonnast oleks saanud Ardo Hanssoni asemel Eesti Panga presidendiks, nagu ta väga tahtis, ja VEB fondi luukered oleksid panga seifidesse seejärel turvaliselt varjule jäänud, kas te oleksite siis panga nõukogu esimehena jätkanud? Muidugi Ilvese ja Reformierakonna toetusel?

(Natuke pikem paus.) Mul on tekkinud üks konflikt Reformierakonnaga. Ja selle konflikti põhjus on, et meil olid erinevad vaated, kes peaks olema Eesti Panga president. Õieti, minu vaade ei olnud ainult minu, vaid nõukogu vaade, sest Ardo Hanssonil (kes valiti Jürgen Ligi asemel Eesti Panga presidendiks – toim) oli viis toetajat.

Kui nõukogu oleks aga toetanud Jürgen Ligi, oleksid edasised protsessid võinud olla jah hoopis teised. Poleks tekkinud seda konflikti minu ja Reformierakonna vahel. Ei ole välistatud, et Eesti Panga president võiks olla poliitilise taustaga inimene. Ei ole välistatud. Aga oleks soovitatav, ja tunduvalt parem, kui ta ei oleks tugeva poliitilise taustaga. Ja selline vaatenurk maksis mulle minu ametikoha.

Tegelikult on ju ka teie järglase suhtes panga nõukogu esimehe kohale rahvas eri meediaküsitlustes avaldanud selgelt arvamust, et poliitik Mart Laar ei sobi. Mitte läbipõetud insuldi pärast, vaid seepärast, et ta on eluaeg olnud poliitik. Kas nii jäävadki jutud mingist rahva arvamusega arvestamisest ja riiklike nõukogude depolitiseerimisest ainult juttudeks?

Me ei tohiks unustada, mis roll on juhatusel ja mis nõukogul. Panka juhivad president ja juhatus. Nõukogu on järelevalveorgan. Temal on Eesti Panga puhul palju väiksem roll kui juhatusel. Ma leian, et on tähtis, et panga otsene juhtimine ei oleks politiseeritud. Nõukogu suhtes on see vähem tähtis.

Samas võib öelda, et Eestis on olnud traditsioon, kus Eesti Panga nõukogu esimees ei ole poliitiline inimene. Kui me vaatame tagasi viimasele 20 aastale, siis 1993 sai nõukogu esimeheks Uno Mereste. Ta oli siis riigikogu liige, aga sai nõukogu juhiks mitte sellepärast, vaid kuna oli tolle perioodi Eestis üks kõige säravamaid majandusteadlasi.

Pärast Merestet, alates 1998. a, oli kaks vooru järjest Mart Sõrg – samuti majandusteadlane. 2008. a sain siis mina. Meie katsime ühte perioodi, mille jooksul on välja kujunenud traditsioon, et see ametikoht ei ole poliitiline. Ja nüüd me murrame selle traditsiooni.

Üks teieaegne panga nõukogu istung omandas teatavas mõttes legendaarse kuulsuse ja jõudis otsaga ka meediasse: pahandati, et te olevat seal kiitnud Edgar Savisaart. Mis seal istungil täpsemalt toimus?

Minu meelest on sellel istungil räägitu lekkimine kõige piinlikum lugu, mis minuga on toimunud mitte ainult selle viie aasta jooksul Eesti Pangas, vaid kogu minu tööalase karjääri, 40 aasta jooksul. Me lõpetasime ühte koosolekut ja ma palusin, et peajurist ja teised, kes meediaga ametlikult suhtlevad, lahkuksid. Ruumi jäid peale nõukogu veel panga president ja kaks asepresidenti.
Ma olin enne tungivalt markeerinud, et see, mida edasi arutatakse, on väga kinnine, nii et peaks jääma ainult juhatuse ja nõukogu teada. Ma tõstatasin seal nimelt ühe küsimusena, et oleks vaja Eesti Panga siseauditit restruktureerida. Siseauditit juhtis ja juhatab praegugi Henn Oit.
Ja mind tohutult vihastas, et kaks päeva hiljem luges Henn Oit Postimehest, mida mina tema kohta nõukogu istungil olin arvanud. See on minu arvates absoluutne sigadus – viia kinnisest koosolekust informatsiooni ajakirjandusse. Mul oli ju õigus arvata midagi siseauditi funktsioonidest ilma, et see oleks kohe meediasse jõudnud.

Kas saite hiljem teada, kuidas nõukogu materjalid lekkisid?

Esimene inimene, kes kommenteeris minu erakonna loomise ideed, oli Valdo Randpere. Ta ütles Äripäevas, et tema minu erakonnaga ei liitu, kuna mina olen kiitnud Edgar Savisaart.

Kordan veel, et küsimus ei olnud Savisaare kiitmises. Mina võin öelda, ja ka ütlesin, et ta on mõnes küsimuses õieti otsustanud. Aga see on kuritegu Eestis – eriti Valdo Randpere vaatevinklist.

Randpere (Eesti Panga nõukogu liige – toim) on mulle öelnud, et siiski mitte tema ei andnud seda infot ajakirjandusse, vaid ta läks oma erakonda ja rääkis seal mõne inimesega, kes andsid selle ajakirjandusse.

See, millest Valdo Randpere aru ei saanud, oli, et oma tegevusega ta rikkus Eesti Panga mainet, ja eriti Eesti Panga nõukogu mainet. Ega see ei ole kuidagi positiivne, et kinnistest aruteludest sellised asjad välja lekivad.

Kuidas Savisaare küsimus selle teemaga seostus?

Ega me Eesti Panga nõukogu koosolekutel ei arutanud Edgar Savisaare üle. Aga ma tõin koosolekul lihtsalt näite, et nii nagu tema Keskerakonda juhtis, tegi ta õigesti – et mina juhina toetan seda.

Olen Eesti Telekomi juhtinud, ja Elioni juhtinud, ja nii edasi. Ma tean, et ühes struktuuris sa pead aktsepteerima ka teisi nägemusi kui enda oma. Aga kuskilt sealt läheb üks piir, kus ajakirjanduses keegi hakkab vastu kobisema. Keskerakonna liikmed olid valinud Savisaare erakonda juhtima. Ja seda pidi erakond aktsepteerima. Ja juhtumitel, kus mõned erakonna liikmed kuude viisi sellele erakonnas vastu jorisesid, siis ma ütlesin, et Edgar Savisaar tegi õigesti, et neist erakonnas vabanes.

Ja seda teile andeks ei antud?

Kui sa Edgar Savisaare kohta midagi positiivset ütled... Me oleme sattunud olukorda, kus see oleks justnagu kriminaalasi. Me peame minu meelest sellisest suhtumisest ka lahti saama. Kui ma Eestist pean kedagi riigimeesteks, siis on need 6-7 nime: Lennart Meri, Edgar Savisaar, Mart Laar, Tiit Vähi, Marju Lauristin, Arnold Rüütel, Siim Kallas ja võib-olla veel mõni.

Me peame ennast päevapoliitikast aeg-ajalt kõrgemale tõstma ja vaatama Eestile kõrgema lennu ja perspektiiviga. Et minule ei pandaks pahaks, et ma ütlen midagi kiitvat Savisaare kohta, kuigi ma ei pruugi üldse kõikide seisukohtade osas temaga nõus olla. Aga kui me vaatame teda viimase 25 aasta vaates, siis ma pean teda riigimeheks.

Väga tähtis on, et mul võib Edgar Savisaarega olla paljudes asjades erinev nägemus, ja see on tihti nõnda nii elus kui poliitikas. Aga see, et ma ei või öelda, et Edgar Savisaar on õigesti otsustanud, et see on nagu kuritegu – sellest ma küll aru ei saa.

Eesti peaminister on ju teatanud, seejuures suure uhkusega, et ta ei ole Edgar Savisaarega rääkinud vist seitse või kaheksa aastat. Mida te sellest arvate?

Meil on vaja kultuuri, kus ei ole kuritegu, kui sul on mingisugune teine vaade või nägemus. See oli ka see, mis minuga juhtus Eesti Pangas – et mul oli pisut teine vaade kui ühel suurel Eesti erakonnal, et kes peaks panga president olema.

See, et meil olid panga presidendi küsimuses erinevad seisukohad, viis kontaktide katkemiseni selle erakonnaga. Kui meil on poliitiliselt erinevad vaated mõnele küsimusele, ei peaks see ju olema selliste tagajärgedega, et lõpevad kõik kontaktid – kohe üleöö. Meil peaks siiski olema poliitiline kultuur, kus aktsepteeritakse, et kõik ei mõtle ühtemoodi.