Olari Taal: rahas ei peitu õnn
Kui me mitte midagi ei tee, siis tõenäoliselt tõstetakse avaliku sektori kulutuste katmiseks makse, noorte lahkumine muutub enesestmõistetavaks.
Aga kui ma teaksin, mis tegelikult saab, siis saaksin tõenäoliselt väga rikkaks, ehkki ma ei taha rikas olla.
Mis siis rikkuses halba on?
Rahas ei ole õnne, tarbimises ka ei leia keegi õnne. Kuigi ma oleksin variser, kui ütleksin, et mulle ei meeldi sõita korraliku autoga või eelistaksin mitte käia Aafrikas jahil. Muidugi meeldib! Kui aga selliseid võimalusi poleks, ei oleks ma kindlasti õnnetu.
Reegel on veel see, et kui sa kedagi aitad, siis mõne aja pärast ta arvab, et liiga vähe aitasid. Isiklikke laene ei tohiks rikas kindlasti kellelegi anda, sest varsti on ta selle inimese vihavaenlane, et mitte tagasi maksta. Paremal juhul mõtleb laenusaaja: „Miks ta pidi mulle raha andma!” Halvemal juhul: „Miks ta nii vähe andis!”
Sa ei saa rikkaks, kui töötad viis korda kaheksa tundi nädalas. Rikkaks võib saada, kui sa töötad 12 tundi tööpäeviti ja laupäeval veel viis tundi.
Enamik ei oska rikas olla! Anna neile raha ja – otsas! Õnnetud pealekauba, sest muutunud tarbimisharjumusi on vanasse raami väga valus suruda.
Eesti rikaste pealt on näha, et vähesed neist on osanud suuri summasid hallata. 1990. aastate esimese laine rikastest jäi enamik vaeseks. Tulid teise laine rikkad, neil tekkis probleeme 1998. aasta panganduskriisiga ja Vene kriisiga ning paljudel läks sandisti. Siis tekkisid kinnisvararikkad, kellest paljud võtsid liiga palju laenu, et veel rikkamaks saada – jälle jama. Neid, kes on osanud asju tasakaalukalt ja stabiilselt ajada, on suhteliselt vähe.
