Kümned tuhanded autovrakiomanikud väljapääsmatult plindris
Liiklusregistri andmetel on eestlased rikas rahvas – väga paljudes peredes peaks olema lausa mitu sõiduautot ning lisaks veel ka mõni haagis, mopeed või mootorratas.
Kui aga toda tohutusuurt sõidukiparki lähemalt uurima hakata, selgub, et väga paljudega neist sõiduriistadest pole miskipärast viimasel ajal tehnoülevaatusel käidud. See ei saa olla muud kui märk sellest, et registris olev auto polegi tegelikult sõidukorras, vaid seisab küüni taga või metsaveeres niisama.
Veel suuremaks venib sõitvate ja mittesõitvate autode arvu vahe aga siis, kui kaeda, kui paljudel neist on kehtiv liikluskindlustus . Isegi kui suuresti vaid suvel liiklevad kaherattalised ning haagised tähelepanuta jätta, kipub arvatavasti sõiduvõimetute romude arv juba 200 000 kanti ehk ligi veerand registris ilutsevaist sõidukeist ei tohigi seaduse järgi nina tänavale pista.
Kus need kümned või koguni sajad tuhanded autod siis peidus on ja mille jaoks omanikud neid hoiavad?
Kindlasti on mainitud autode seas mõnigi selline vanur, mida hellalt garaažis hoitakse ja taas sõidukõlblikuks taastatakse, kuid piisab sajakilomeetrisest sõiduringist kasvõi Harjumaa väikestes külades ja möödumisest kõrvalistest metsataludest, kui torkavad silma alatihti heinamaad või metsaserva kaunistavad vapustavad „autokollektsioonid“.
Mitukümmend aastat vanad Opel Kadetid ja Rekordid kõrvu Mercedeste, Ladade, Volvode, Saabidega – nii mõnegi maja juures pargib autosid terve tosin või kaks, osa neist osaliselt laiali lammutatud, osa niisama roosteraginal mullaks muutumas ja maasse vajumas. Tõsisemad tegijad on keskendunud raskemale tehnikale, rivistades lepiku äärde nõukogudeaegsete veoautode, traktorite ja põllutööriistade jäänuseid.
Varem või hiljem satub selline romukoguja omadega plindrisse. Ametlikult on suur osa heinamaal vedelevaist liikumisvõimetuist autodest endiselt registris ning seega peab omanik ka hoolitsema liikluskindlustusega seotud bürokraatia eest. Kui liikluskindlustuslepingu seaduses lubatud maksevaba aeg otsa saab, sajab kaela kolmekordse kindlustusmakse nõue. Praegu riigikogus käsitletav uus liikluskindlustusseadus tõotab tolle kahe aasta pikkuse armuaja kahandada kõigest aasta peale. Autovraki saab muidugi ka ajutiselt registrist kustutada, kuid neilgi tärminitel on oma piir.
Poolenisti lammutatud ja hinnalisematest osadest ilma jäänud autovrakki ei võta vastu ka ükski lammutuskoda – pole lihtsalt rentaabel sellise rusu utiliseerimisega tegeleda. Autovraki saab registrist kustutada aga ainult lammutuskoja tõendiga.
„Enne Euroopa Liitu (EL) astumist sai autovraki registrist kustutada ka omaniku avalduse alusel, kuid nüüd hoiab EL autovrakkidega seotul silma peal – auto omakäeline lammutamine on keelatud,“ kinnitab maanteeameti kõneisik Mari-Jaana Adams.
„Praeguste regulatsioonide järgi (niinimetatud romudirektiiv ehk Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta ja liiklusseaduse § 77 lg 5 p 2) saab sõiduauto ja kuni 3500 kg massiga veoauto registrist kustutada ainult litsentseeritud jäätmekäitleja väljastatud lammutustõendi alusel. Täna väga paljud sõidukiomanikud võtavad ühelt oma vanalt sõidukilt varuosi kasutamiseks teisel sõidukil ning poolik sõiduk jääb lammutustõendi puudumise tõttu registrist kustutamata,“ selgitab Adams.
Keskkonnainspektsiooni kõneisik Leili Tuul rõhutab, et ise lammutatud auto kere metallikokkuostu viimisel on samuti tegemist seaduserikkumisega. „Lammutatud sõidukeid tohib kokku osta vaid ametlike lammutuskodade käest,“ lisab Tuul.
Olukord näib praegu väljapääsmatu – kui omanik isegi tahaks autojäänusest lahti saada, pole see lihtsalt võimalik, sest lammutuskoda seda vastu ei võta, tollest firmast saadava tõendita on autot aga registrist kustutada võimatu.
Adams annab siiski lootust, et punnseis võib kunagi laheneda. „Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Keskkonnaministeerium on alustanud läbirääkimisi, kas ja kuidas oleks võimalik lahendada tekkinud olukorda, kus sõidukeid, mida lammutused ei aktsepteeri sõidukina, on võimalik arvelt siiski kustutada.“
Millal ja kuidas täpsemalt selline „romuamnestia“ võiks saabuda, on praegu vara öelda. Kusjuures siis tõuseks omakorda järgmine mure – kui kümneid tuhandeid autovrakke asutaks jäätmekäitlejate hoovi vedama, ei saaks need nii suure romutulvaga ilmselt hakkamagi.
Loe edasi sellel nädalal ilmunud Autolehest.
