Iga eksemplari hind ulatus kaugelt üle 30 000 euro. Aga see ei ole veel kõik. Harley-Davidsoni ostjad on üle keskmise nõudliku (muusika)maitsega. Ühele kolmest Tartus müüdud tsiklist tellis eestlasest ostja põhivarustuses olnud 240vatise muusikasüsteemi asemele 300vatise süsteemi.

Kui muidu maksis luksusratas 35 000 eurot, siis lisandunud kaheksa tava- ja üks bassikõlar lisasid hinnale veel 3000 eurot. "Sellise süsteemiga saab vabalt väiksema simmani püsti panna. Korralik kontsert on sõltumata ümbritsevast mürast alati tagatud," ütleb Laheäär muiates.

Tartus müüdud 35 000eurone mootorratas tõi Laheäärele kõne ka rahapesu andmebüroost. Nimelt tegi Postimees eksliku uudisnupu, et ülikallis sõiduk müüdi messil sularaha eest. "Tegelikult maksti küll broneeringutasu sularahas - umbes 10% masina hinnast -, aga ostu eest maksti hiljem ikkagi ülekandega," mäletab tsiklimüüja.

Kaupmees peab rahapesu andmebüroole teatama eraisikuga tehtud tehingust, mille summa ületab vanas rahas 100 000 krooni ehk 6400 eurot. 

Tema sõnul ongi üsna tavaline, et 30 000-40 000eurostele tsiklitele ostetakse veel kümnekonna tuhande euro eest lisavarustust juurde. "Pigem on probleem selles, et neid kõige kallimaid mudeleid - hinnakiri ulatub kuni 42 000 euroni - jagub Eestisse vaid 2-3 eksemplari aastas, kuigi nende järele küsitakse märksa sagedamini. Tootja üritab niimoodi hoida mudeli eksklusiivsust. Kui konkreetset sarja toodetaksegi aastas ainult 2000 eksemplari, Eesti saab kolm ja Moskva näiteks 20 sama hinnaklassi ratast, siis pole meie seis, arvestades Moskva rahvaarvu, isegi kõige hullem," sõnab Laheäär.

Üle 30 000euroseid mootorrattaid ostetakse tihtipeale niimoodi, et ostja tahabki tsiklit, mis oleks võimalikult kallis. Osade ostjate enesetunne paraneb, kui ta omab tsiklit, mis maksab 3-4 tavalise eestlase aastapalga. "Kui oleme neile helistanud, et peaks tsikliga hooldusse tulema, siis on meile öeldud, et ma ei olegi sellega sõitnud. Ratas seisab, milleks hooldus," kirjeldab Laheäär.