Maadevahetajad mõisteti tingimisi vangi, Annuse firmadele kokku 925 823eurone karistus
Ringkonnakohtu hinnangul on endine keskkonnaminister Villu Reiljan süüdi altkäemaksu korduvas võtmises ning talle tuleb selle eest määrata kolme ja poole aasta pikkune vangistus. Sellele tuleks liita varasema kuriteo eest määratud karistus. Samas aga sealt lahutada juba osaliselt kantud karistusosa. Lõplikuks karistuseks arvutas ringkonnakohus Reiljanile kolm aastat ja kuus kuud vangistust, mille kohus määras talle tingimisi nelja-aastase katseajaga.
Maa-ameti eksjuhi Kalev Kanguri mõistis ringkonnakohus süüdi samuti altkäemaksu korduvas võtmises ning määras talle nelja aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. Sellest kaks kuud ja 19 päeva oli Kangur eeluurimise ajal vahi all ning ülejäänud karistusosa tuleb tal kanda tingimisi viieaastase katseajaga.
Merko Ehituse suuromaniku Toomas Annuse mõistis ringkonnakohus süüdi altkäemaksu korduvas andmises ja määras talle kahe aasta ja kuue kuu pikkuse tingimisi vangistuse kolmeaastase katseajaga.
Tarmo Pedjasaare tunnistas ringkonnakohus süüdi altkäemaksu andmises ja ka altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises ning määras talle karistuseks kaks aastat ja kuus kuud vangistust. Sellest ühe kuu ja seitse päeva viibis ta eeluurimise ajal vahi all, ülejäänud karistusaeg tuleb tal aga kanda tingimisi kolmeaastase katseajaga.
Ärimees Einar Vettus jäi ringkonnakohtu otsusel süüdi altkäemaksu korduvas andmises ja sai selle eest kaheaastase vangistuse. Sellest ühe kuu ja seitse päeva kandis ta eeluurimise ajal reaalselt ära, ülejäänud karistusaeg tuleb tal aga kanda tingimisi kolmeaastase katseajaga.
Ärimees Tullio Liblik jäi süüdi altkäemaksu korduvas andmises ja sai selle eest kahe aasta ja kuue kuu pikkuse tingimisi vangistuse kolmeaastase katseajaga.
Endine põllumajandusminister ning riigikogulasest keskerakondlane Ester Tuiksoo jäi ringkonnakohtus süüdi altkäemaksu võtmises ja pidi vastu võtma poolteise aasta pikkuse tingimisi vangistuse kolmeaastase katseajaga.
Juriidiliste isikutena kohtu all olev AS Järvevana sai 798 000 euro suuruse rahalise karistuse ning AS E-L-L- Kinnisvara 127 823 euro suuruse rahalise karistuse ning seda mõlemal puhul altkäemaksu andmise eest.
Ühtlasi mõistis ringkonnakohus konfiskeerimise asendamisena Kalev Kangurilt riigi tuludesse 17 972 eurot ja Ester Tuiksoolt 2737 eurot. Samuti peavad kohtualused hüvitama osad menetluskulud.
Ühtlasi mõistis ringkonnakohus riigilt Reiljani kasuks välja 28 215 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks, Kangur saab samal põhjusel riigilt 16 872 eurot, E.L.L. Kinnisvara 57 486 eurot, Vettus 21 336 eurot, Liblik 10 502 eurot ja Tuiksoo 12 363 eurot.
Ringkonnakohus arutas maadevahetuse süüasja riigiprokuratuuri apellatsioonkaebuse alusel, milles süüdistajad polnud rahul maakohtu õigeksmõistva otsusega, vaieldes muuhulgas vastu maakohtu seisukohale, mille järgi oli jälitustõendite kogumine ebaseaduslik. Riigiprokuratuur taotles esimese astme kohtu otsuse tühistamist täies mahus, tuues apellatsioonis välja, et jälitustõendite kogumisel ei ole prokuratuur ega uurimisasutus seadust rikkunud.
Apellatsiooni koostamise käigus vaatas riigiprokuratuur üle kõik jälitusload ja nende alusel tehtud jälitustoimingud. Prokuratuur asus seisukohale, et kõik pealtkuulamised olid läbi viidud vastavalt kohtu lubadele ning seetõttu taotles prokuratuur nende tõendite arvestamist ringkonnakohtus.
Muuhulgas oli esimese astme kohus otsuses märkinud, et jälitustoimingu luba saab anda maksimaalselt 60 päevaks. Prokuratuur tõi aga apellatsioonis välja, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt arvutatakse jälitusloa maksimaalset kehtivusaega kuudes, mitte päevades, seetõttu on võimalik, et kahes järjestikuses kuus on kokku rohkem kui 60 päeva, näiteks on juulis ja augustis kokku 62 päeva.
Prokuratuur ei nõustunud apellatsioonis kohtu seisukohaga, et ametiisikud ei ole saanud ametialaste otsuste eest hüvesid. Hüvedena käsitletakse apellatsioonis näiteks korterite tasuta kasutamist, varjatud osalusi äriühingutes, kinnistute käsutusõigust ja nii edasi, märkis riigiprokuratuur.
Riigiprokuratuur oli apellatsioonis jätkuvalt seisukohal, et süüdistuses näidatud maadevahetused on olnud ebaseaduslikud.
Ringkonnakohtule esitatud enam kui 80-leheküljelises apellatsioonis sisaldus veel mitmeid vaidlustuspunkte nii jälitustoimingute läbiviimise, raamatupidamisekspertiisi, süüteo kvalifikatsiooni ja muu osas. Olulise osa apellatsioonist moodustasid süüdistuskõnes esitatud seisukohad, mida maakohus oma otsuses ei käsitlenud.
Harju maakohus mõistis mullu 19. juunil maadevahetuse protsessil kõik kohtu all olnud seitse eraisikut ja kaks ettevõtet õigeks.
Harju maakohtus mõistis Villu Reiljani (59) õigeks vähemalt teistkordses altkäemaksu võtmises, Ester Tuiksoo (47) altkäemaksu võtmises, Toomas Annuse (51) korduvas altkäemaksu andmises, Kalev Kanguri (43) suures ulatuses korduvas altkäemaksu võtmises, Einar Vettuse (48) altkäemaksu andmises, Tullio Libliku (47) korduvas altkäemaksu andmises ja Tarmo Pedjasaare (44) altkäemaksu andmises ja altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises ning juriidilised isikud AS Järvevana ja AS E.L.L. Kinnisvara altkäemaksu andmises.
Ebaseaduslikult kogutud tõendid
Kohtunik Valeri Lõõniku sõnul olid maadevahetuse kriminaalasjas tõendid kogutud ebaseaduslikult. Samuti leidis kohus, et kahtlustatavatele esitatud kahtlustused altkäemaksu andmises ja võtmises on konkretiseerimata, üldsõnalised ning tõendamata.
Kohus märkis, et kohtueelse menetluse eesmärk on koguda nii süüdistust kinnitavaid kui ka ümberlükkavaid tõendeid ning juba kohtueelse menetluse kokkuvõttes tuleb näidata ära kahtlustuste aluseks olevate tegude faktiline külg ja sellele vastav õiguslik hinnang. Prokuröride poolt on need nõuded jäetud täitmata, leidis Harju maakohus.
Harju maakohus nentis, et kohtul on nii kohtueelsel menetlusel kui ka kohtuistungil kogutud materjalide alusel tekkinud siseveendumus, et süüdistatavate tehingud maadevahetustega olid seaduslikud. Tehingud toimusid kohtu hinnangul kogu aeg kooskõlas looduskaitseseaduse ja valitsuse määruse nõuetega. Ka märkis kohus oma otsuses, et mitmed ametiisikud, nende seas siseminister, sekkusid õigusemõistmisse ning nad edastasid üldsusele väärinformatsiooni.
Kohus mõistis kohtuotsuse jõustumisel riigieelarvest välja süüdistatavate õigusabikulud - Villu Reiljani kasuks 117 961,37 eurot, Kalev Kanguri kasuks 287 845,14 eurot, Tarmo Pedjasaare kasuks 33 376,78 eurot, Einar Vettuse kasuks 97 838,71 eurot, Tullio Libliku kasuks 75 144,51 eurot, Ester Tuiksoo kasuks 56 626,85 eurot, AS-i Merko Ehitus ehk praegu AS-i Järvevana nime all tegutseva ettevõtte, Toomas Annuse ja AS-i E.L.L. Kinnisvara kasuks kokku 611 810,00 eurot.
Kohus tühistas kohtuotsuse jõustumisel Harju maakohtu 23. jaanuari 2007 kohtumääruse Kalev Kanguri maa-ameti peadirektori ametikohalt kõrvaldamises.
Erapoolik ekspert
Kohtu hinnangul rikkusid kriminaalasja menetlejad eksperdi erapooletuse nõuet. Maadevahetuse kriminaalasjas raamatupidamise ekspertiisi teostanud ekspert töötab kaitsepolitsei ametnikuna ja ta viis isiklikult läbi läbiotsimisi ning teostas läbiotsimisel saadud dokumentide vaatlust. Taolisele raamatupidamise ekspertiisiaktile tuginemine on kohtu hinnangul kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.
Uurimisorganid alustasid maadevahetuse kriminaalasjas menetlust 18. augustil 2005 karistusseadustiku ametiseisundi kuritarvitamise tunnustel. Kohus märkis, et riigiprokuratuur kvalifitseeris maist detsembrini 2008 kõikide kahtlustatavate süütegusid muu hulgas karistusseadustiku paragrahvi 289 järgi, kuigi selle paragrahvi kvalifikatsioon oli alates 24. jaanuarist 2007 kehtetuks tunnistatud. Kasristusseadustiku paragrahv 289, mis käsitles ametiseisundi kuritarvitamist, kaotas 2007. aastal seoses ametiisiku mõiste muutumisega kehtivuse.
Prokuröri taotluse alusel ja eeluurimiskohtuniku määrusega alustasid õiguskaitseorganid 22. augustist 2005 jälitustoiminguid Kalev Kanguri, Tarmo Pedjasaare ja Tullio Libliku suhtes. Kohtunik väljastas jälitusloa 62 päevaks, kuigi kriminaalmenetluse seadustiku järgi antakse jälitustoimingu luba maksimaalselt kuni kaheks kuuks ehk 60 päevaks.
Uurijad kuulasid loata pealt
Kohus tuvastas, et uurimisorganid kuulasid 3. aprillil 2006 kell 9.28 ilma kohtu loata pealt Einar Vettuse telefonikõnet ühe naisega maa-ametist.
Ka jätsid uurimisorganid Toomas Annust nõuetekohaselt teavitamata tema suhtes läbi viidud jälitustoimingutest. Kohtuotsuse kirjelduse kohaselt alustati 2. septembril 2004 kriminaalmenetlust niinimetatud Kohtla-Järve objekti osas ja samast päevast alustati jälitustoiminguid kuue isiku suhtes sealhulgas ka Toomas Annuse osas kuni 2. jaanuarini 2005.
Annus sai tema suhtes läbi viidud jälitustoimingutest teada alles maadevahetusekriminaalasja kohtuliku menetluse ajal. Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt peab julgeolekuasutus teavitama isikut, kelle põhiõigusi selliselviisil piiratakse, kasutatud abinõudest ja põhiõiguste piiramise asjaoludest viivitamatult, kui see ei ohusta piirangu eesmärki, või sellise ohu lõppemisel. Toomas Annus sellist teavet ei saanud.
Kohtu seisukohalt rikkusid uurimisorganid jälitustoimingute läbiviimisel oluliselt süüdistatavate põhiõigusi telefoni teel edastatavate sõnumite saladusele. Kriminaalasja menetlemise ajal andis kohus näiteks loa teostada jälitustoiminguid kahe kuu jooksul 20 või 30 päeva jooksul. Kohtuistungil tuvastatu kohaselt kestis jälitustoiming ikkagi kahe kuu vältel, sest valitud perioodi seest on 20 või 30 päeva väljavalimine subjektiivne.
Kohtu hinnangul ei oleks kohtunik pidanud andma luba veoauto varjatud jälgimiseks ajavahemikul 23. novembrist 23. detsembrini 2005, kuna jälitustoiming on isiku põhiõigusi riivav toiming, kuid veoautol ei ole põhiõigusi.
Kohus leidis, et tõendite kogumisel on rikutud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid ning kohus tunnistas süüdistatavate suhtes läbiviidud jälitustoimingud automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Kohus tunnistas selliselt teel jälitustoimingutega saadud tõendid lubamatuks kasutamiseks.
Läbiotsimiste järel võtsid uurimisorganid lisaks leitud dokumentidele kaasa ka arvutid, millest uurijad printisid välja dokumente kokku 17 257 lehel. Kohus leidis, et materjalide arvutist väljaprintimine ilma eeluurimiskohtuniku loata oli inimeste põhiõiguste rikkumine. Kohus märkis, et igaühel on õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele.
Ka rikkusid uurimisorganid kohtu hinnangul proportsionaalsuse põhimõtet, mis tähendab, et ära võtta võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Kohtu seisukohast käesolevas kriminaalasjas ei arvestatud proportsionaalsuse nõuet, sest läbiotsimise käigus prinditi välja arvutitesse salvestatud täielik maht infot ehk tuhandeid lehekülgi materjale.
Kohus tuvastas ülekuulamiste protokollidega tutvudes, et altkäemaksuga seotud süütegude kirjeldustega protokollid olid juba vormistatud 2006. aasta oktoobris, aga kahtlustatavad kuulati üle alles 2007. aasta oktoobris. Nii pistise kui ka altkäemaksuga seotud süütegude kirjeldused on ühesed, kuid maadevahetusteseaduslike tehingute ebaseaduslikeks tehinguteks ümberkvalifitseerimise põhjendus ei ole tuvastatav. Kohus järeldas sellest, et pistisega seotud asja uurimisel hakkas lähenema süüteo aegumise tähtaeg. Altkäemaksuks ümberkvalifitseerimine lükkas süüteo aegumise tähtaja automaatselt viis aastat edasi.
Kohus võttis 5. oktoobril 2006 Tarmo Pedjasaare, Kalev Kanguri ja Einar Vettuse vahi alla. Tallinna vanglale laekus aga juba 2. oktoobril kaitsepolitseist taotlus kinnipeetavate teineteisest isolatsioonis hoidmiseks. Kohus järeldas sellest, et kohtueelne menetleja oli koos prokuratuuriga juba mitu päeva varem kindlad, et kohtus võtab nad vahi alla.
Uurijad rikkusid "jämedalt" seadust
Ka rikkusid uurijad kohtu hinnangul tunnistajaid ülekuulamisele kutsudes jämedalt kriminaalmenetluse seadustikku, sest kutse tuleb teatavaks teha nii, et inimesele jääks ilmumiseks piisav ajavaru. Kohtuistungil selgus tunnistajate ütlustest, et kohtueelse menetluse ajal kutsuti inimesed ülekuulamistele mobiiltelefoni teel ja nad pidid andma tunnistusi juba samal päeval, paljudele ei selgitatud isegi kutsumise põhjust.
Kohtu hinnangul sekkus mitu ametiisikut, nende seas siseminister, õigusemõistmisse ning nad edastasid üldsusele väärinformatsiooni. Näiteks ütles siseminister politsei- ja piirivalveameti ajakirjas Radar ilmunud intervjuus korruptsiooniteemalisele küsimusele vastates, et maadevahetuseskandaalis ulatub maksumaksjatele tekitatud kahju sadadesse miljonitesse eurodesse, mis võetakse kõigi rahakotist. Intervjuu andmise ajal oli maksevahendis kroon.
Süüdistusakti kohaselt kuritegudega tekitatud kahju ei ole ja tsiviilhagi esitatud ei ole.
Harju maakohus viitas Euroopa inimõiguste kohtule, kes on selgitanud, et enne inimese üle kohtupidamist ning tema süüdimõistmist peavad nii kõrged ametnikud kui teised riigiametnikud olema oma väljaütlemistes sõnade valikuga eriti ettevaatlikud. Ametnike väljaütlemised ajakirjanduses suunasid avalikkust uskuma süüdistatavate süüsse, enne kui see on tuvastatav seadusega ettenähtud korras. Eeltoodu ei piira aga kuidagi avaliku võimu poolt avalikkuse teavitamist kriminaalmenetluse kulgemisega seotud asjaoludest. Tehes sellise avalduse, peab avalik võim andma mõista, et nad ei käsitle kahtlustatavat kuriteos süüdiolevana.
Harju maakohus nentis, et kohtul on nii kohtueelsel menetlusel kui ka kohtuistungil kogutud materjalide alusel tekkinud siseveendumus, et süüdistatavate tehingud maadevahetustega olid seaduslikud. Tehingud toimusid kogu aeg vastavalt looduskaitseseaduse ja valitsuse määruse nõuetele.
«Samadel tingimustel ja nõuetel tehingud toimusid enne Villu Reiljani töötamist keskkonnaministrina ja samadel tingimustel toimivad maadevahetuse tehingud ka käesoleval ajal. Kõik maadevahetused on notariaalselt kinnitatud ja tehinguid pole edasi kaevatud. Eeltoodust lähtuvalt oli süüdistatavate tegevus seaduslik ja nende teos puudub ka altkäemaksuga seotud süütegude toimepanemine,» märkis kohus.
Ka leidis Harju maakohus, et maadevahetuse kriminaalasja süüdistusakt on konkretiseerimata, sest kõikide süüdistatavate süü on leidnud tõendamist ühesuguste tõendite ja kõikide tunnistajate ütlustega. Süüdistusaktis süüd tõendavate tõendite määratlus rikub oluliselt Euroopa inimõiguste kohtu ja riigikohtu poolt korduvalt väljendatud süüdistatavate kaitseõiguse- ning ausa kohtumenetluse printsiipe.
"Süüdistajad on süüdistusakti üldsõnalise selgitusega kaldunud kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest, esmärgiga tagada edaspidises kohtumenetluses süüdistusfunktsiooni esindajale kaitsjaga võrreldes oluliselt paremat ja kindlamat positsiooni. See on vastuolus põhiseaduses sätestatud isiku põhiõigusega ausale ja õiglasele kohtumenetlusele ning puuduseid pole kõrvaldatud süüdistajate poolt ka kohtumenetluses,» märkis kohus.
Ka leidis kohus, et prokuröride viide kinnistute ostueesõiguse teostamata jätmisele ja sealt tulenevale ebaseaduslikkusele on arusaamatu. «Süüdistusaktis on jäetud tähelepanuta, et ka looduskaitseseadusest tuleneva ostueesõiguse asjaõiguslik toime oleks olnud mõeldav vaid juhul, kui selle kohta oleks kantud märge kinnistusraamatusse, mille osas süüdistuses ei märgita ja tõendid puuduvad. Lisaks saaks ostueesõigust teostada vaid võõrandamistehingu järgselt ja see eeldaks riigi poolt kõigi ostja kohustuste sealhulgas rahaliste maksekohustuste ülevõtmist. Süüdistuses ei viidata ühelegi konkreetsetel tingimustel tehtud konkreetsele võõrandamistehingule, kus ja millistel asjaoludel oleks pidanud ostueesõigust teostama,» märkis kohus.
Harju maakohus nentis, et prokuröride süüdistuses esitatud viidete kohaselt oleks pidanud kinnistuid sundvõõrandama, kuid pole mainitud ühtegi põhjust ega tõendit riigi sundvõõrandamiseks õiguslike aluste ja vahendite olemasolu. Millist kinnistut, kes oleks pidanud millisel õiguslikul alusel sundvõõrandama, on selgusetu. Kohtu hinnangul on sundvõõrandamine viimane äärmuslik meede, mida ei tohiks maadevahetusele eelistada.
Samuti tõdes kohus, et tutvus kohtueelse menetluse ajal tunnistajate ülekuulatud protokollidega ja nende poolt kohtuistungil antud ütlustega. "Ükski tunnistaja ei teadnud tõendamiseseme asjaolusid, kohtueelsel menetlusel selle kohta ei esitatud isegi küsimusi. Kohtuistungil paljud tunnistajad ei teadnud isegi anda selgitusi kohtueelse menetleja juurde kutsumise põhjusi ja esitatud küsimustele, süüdistatavate poolt altkäemaksuga seotud süüdistusega, ei osanud ükski tunnistaja selles anda mingeid faktilisi ütlusi. Kuid tunnistajad kinnitasid, et maadevahetusetehingud olid seaduslikud, samuti ei kinnitanud nende ütlused süüdistatavatele esitatud teisi altkäemaksuga seotud süüdistusi," märkis Harju maakohus.
Prokurörid nõudsid vangistusi
Riigiprokurörid Laura Feldmanis ja Inna Ombler taotlesid mullu detsembris Harju maakohtus maadevahetuse süüasja osalistele osaliselt reaalset vangistust, samuti väidetava kriminaalse tuluna saadud sadade tuhandete eurode konfiskeerimist.
Riigiprokuratuuri hinnangul tuleks endine keskkonnaminister Villu Reiljan (59) mõista süüdi korduvas altkäemaksu võtmises ning määrata talle selle eest nelja-aastane vangistus. Selleks tuleks Reiljanil reaalselt ära kanda pool aastat, ülejäänud karistusaeg aga kanda nelja-aastase katseajaga. Maa-ameti eksjuhile Kalev Kangurile (43) nõudsid prokurörid suures ulatuses korduva altkäemaksu võtmise eest viieaastast vanglakaristust, millest tuleb kohe ära kanda pool aastat, ülejäänud karistusaeg aga kanda viieaastase katseajaga.
Merko Ehituse suuromanikule Toomas Annusele (51) taotlesid süüdistajad korduva altkäemaksu andmise eest kolmeaastast vangistust, millest mehel tuleks trellide taga veeta pool aastat ning seejärel kanda kolmeaastane katseaeg.
Isamaa ja Res Publica Liidu Tartu piirkonna juhatuse endisele liikmele Tarmo Pedjasaarele (44) nõudsid prokurörid altkäemaksu andmise ja sellele kaasaaitamise eest kahe ja poole aasta pikkust vangistust, millest neli kuud tuleks kohe ära kanda, ülejäänud karistusaeg aga kanda kolmeaastase katseajaga.
Firma TSM juhile Einar Vettusele (48) nõudsid süüdistajad altkäemaksu andmise eest kaheaastast vangistust, millest reaalselt kandmisele kuuluks kaks kuud, ülejäänud karistusaja mõistaks aga kohus talle tingimisi kolmeaastase katseajaga.
Saarte Investeeringute juhile Tullio Liblikule (47) taotlesid prokurörid korduva altkäemaksu andmise eest kahe aasta ja kuue kuu pikkust vangistust, millest kohe kuuluks kandmisele kolm kuud, ülejäänud karistusaeg aga mõistetaks talle kolmeaastase katseajaga.
Endisele põllumajandusministrile Ester Tuiksoole (47) nõudsid prokurörid altkäemaksu võtmise eest ühe aasta ja kuue kuu pikkust tingimisi vangistust kolmeaastase katseajaga.
Juriidiliste isikutena kohtu all olevale AS-ile Merko Ehitus nõudsid prokurörid rahalist karistust 1 597 791,21 ja AS-ile E.L.L. Kinnisvara 127 823,30 euro ulatuses.
Ühtlasi nõudsid prokurörid kohtualustelt väidetavalt kuritegelikul teel saadud raha väljamõistmist. Kangurilt tuleks prokuröride hinnangul välja mõista Pedjasaarelt altkäemaksuna saadud 34 531, Vettuselt saadud 636 929, Liblikult saadud 499 421 ja Annuselt saadud 17 972 eurot. Reiljanilt tuleks välja mõista Annuselt saadud 6918 eurot ning Tuiksoolt Annuselt saadud 2737 eurot.
Riigiprokuratuuri süüdistuse järgi kasutasid Villu Reiljan ja Kalev Kangur oma ametipositsiooni selleks, et nende soositud isikud saaksid soodsalt omandada riigile kuuluvaid kinnisaju. Kanguri ja Reiljani soosing langes süüdistuse kohaselt ärimeestele Toomas Annusele, Tullio Liblikule, Tarmo Pedjassaarele ning Einar Vettusele.
Süüdistusest nähtub, et äriühingu esindaja pöördus toonase keskkonnaministri Villu Reiljani või maa-ameti peadirektor Kalev Kanguri poole sooviga omandada riigile kuuluv kinnistu. Seejärel pakkusid Reiljan või Kangur süüdistuse kohaselt välja, et firmade jaoks on kõige soodsamaks viisiks riigilt maade saamiseks looduskaitseseaduses sätestatud vahetusmenetlus.
Ester Tuiksood süüdistab prokuratuur selles, et ta võttis 2006. aastal põllumajandusministrina altkäemaksu Annuselt, vastutasuna soosis aga Annuse firmasid Merko Ehitust ja ASi E.L.L. Kinnisvara põllumajandusministeeriumile uute rendipindade otsimisel. «Tuiksoo võttis ministeeriumile uue rendilepingu leidmiseks mitteametlikult pakkumise üksnes Merko Ehituselt ning lasi Merko Ehitusel ja AS-il E.L.L. Kinnisvara valmistada ette pakkumise kutse dokumendid, võimaldades neil sinna kirjutada sisse just neile sobivaid kriteeriume,» seisab süüdistuses.
Samuti kasutas Tuiksoo süüdistuse järgi oma ametiseisundit ja ametiseisundist tulenevat autoriteeti ministeeriumi ametnike tegevuse suunamiseks nii, et see viiks lepingu sõlmimiseni Merko Ehituse ja E.L.L. Kinnisvaraga. Vastutasuks sai Tuiksoo Rävala puiesteel Merko Ehituse rajatud korterit tasuta kasutada ning kuritegelik hüve ulatus enam kui 42 000 kroonini, selgus eeluurimisel.
Lisaks füüsilistele isikutele said süüdistuse ka Merko Ehitus ning E.L.L. Kinnisvara. Merkot süüdistab riigiprokuratuur altkäemaksu andmises Kangurile ja Reiljanile, E.L.L. Kinnisvara aga altkäemaksu andmises Tuiksoole.
Kohtualused on oma süüd eitanud.
Riigiprokuratuur esitas 5. juulil 2012 apellatsiooni Harju maakohtu otsusele. Tallinna ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis on kajastatud kõiki õiguslikke küsimusi, mille puhul kohtuotsus vaidlustatakse. Esile on toodud otsusega mittenõustumise põhjendused ja viited vastavatele tõenditele. Riigiprokuratuur taotleb täies mahus esimese astme kohtu otsuse tühistamist.
