Esimese astme kohus oli veendunud süüdistatavate süütuses, millekohane fakt kinnitab iseenesest süütuse presumptsiooni kohaldamiseks vajalikku põhjendatud kahtlust. Enamikus riikides pole õigeksmõistev otsus vaidlustatav või seda saab teha vaid väga piiratud alustel, ent Eesti oma tavapäratu menetlusreeglistikuga kahjuks nende hulka ei kuulu.

Erinevalt vahetust kohtulahingust maakohtus, teise astme kohtu menetlus oli lühiajaline ja dokumendipõhine. Näiteks ei ole võimalik võrrelda aastate jooksul ca 100 tunnistaja vahetut ülekuulamist maakohtus mõnenädalase istungiprotokollide mahalugemisega ringkonnakohtus.

Riigis, kus mõistetakse 99,6 % süüdistatavatest süüdi, pole süüdimõistev otsus iseenesest üllatuseks, ent ootamatu see, et Tallinna Ringkonnakohus leidis, et esimese astme kohus on menetlusseadust oluliselt rikkunud, ent asus ise, kõiki tõendeid vahetult tajumata, neid ümber hindama, võttes otsuse aluseks ka need tõendid, mida maakohus keeldus nende ebaseaduslikkuse tõttu hindamast.

Seega osade tõendite osas maakohtu hinnang sootuks puudub. Üllatusmoment seisneb selles, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saadetakse sellises olukorras asi esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks, kus toimub tõendite vahetu uurimine.

Olen veendunud, et esimese astme kohtu seisukohad jälitustegevuse ebaseaduslikkuse osas olid põhjendatud. Jälitustegevus pole aga iseenesest võtmeküsimuseks, kuna olen veendunud, et ükski jälitustõend ei viidanud altkäemaksu lubamisele ega andmisele. Kohtuotsus kattub põhiosas suures ulatuses prokuröride teesidega.

Kindel on see, et vaidlustan Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päevasel kassatsioonitähtaja jooksul oluluste materiaal- ja menetlusnormide-, sh Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduse Kaitse konventsiooni rikkumise motiividel – ja mul on, millest kassatsioonis kirjutada.

Kuna tegemist on esimese süüdimõistva otsusega antud menetluses, siis soovin realiseerida PS §-ga 24 tagatud sisulist kaebeõigust.