Taavi Veskimägi: Läti ja Leedu tulgu elektribörsile

Suvel on Balti riikides tihti elektritootmise olukord keeruline:  koostootmisjaamad, mis töötavad soojuskoormuse pealt, on reservis või hoolduses, Daugaval on vesi nii madal, et konnad on varsti kuival ning palju on vanu ka tootmisseadmeid, mis on rikkis-remondis või hoolduses. Pildi elektriturul löös klaarimaks aga see, kui Läti ja Leedu kõik oma võimsused välja käiksid, kirjutab oma blogis Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi.

Mõne üksiku tootmisseadme või elektriliini väljalangemisel on hetkel väga oluline mõju hinnale. Ehk sisuliselt võib mõne hetkega hakata elektrihinda kujundama Balti riikides Narva elektrijaama asemel Leedu gaasielektrijaam. Sealt tulebki hinnavahe.

See kõik näitab veelkord, kui olulised on riikidevahelised ühendused. Et Balti riigid ei oleks isoleeritud saar, vaid hästi integreeritud osa palju suuremast turust, kus ühe konkreetse tootmisüksuse töötamisel või mittetöötamisel ei oleks sellist mõju hinnale.

Oluline mõju on ka riikide vahelistel ühendusvõimsustel nn BRELLi ringis ehk Balti riikides koos Venemaa ja Valgevenega. Võite ette kujutada, et Venemaal on kümneid ja kümneid tuhandeid megavatte genereerimist ja tarbimist. Selles süsteemis omab režiimide muutus ehk see, kus tootmine paikneb, millised liinid on töös jne, väga olulist mõju võimsustele Balti riikide piiridel. Seega Vene elektrisüsteemi mõju vähendamine Balti riikidele kuni desünkroniseerimiseni koos Põhjamaade ja Mandri-Euroopa suunaliste ühenduste tugevdamisega tagavad turul stabiilsemad hinnad.

Kindlasti ei saa öelda, et hind 200€/MWh tähendaks, et turg ei tööta. Vastupidi. Turul on nii kõrgeid kui madalaid hindu. Kuid viimastest loomulikult ei räägita. Kirjutatakse „hinnarekorditest“, kuigi tunnipõhine hinnarekord on Eestis ammu sündinud. 2010. aasta 24. augusti viiel tunnil oli elektrihinna maksimaalne hind 2000 eurot megavatt-tunni eest. Kuna see on süsteemi ametlik hinnalagi, siis seda rekordit ei ole võimalik lüüa ja uutest tunnipõhistest hinnarekorditest rääkida põhimõtteliselt enam ei saaks.

Kindlasti ei tohiks aga enamus inimesi tunda ennast elektribörsil toimuvast häirituna. Umbes 80 protsenti kõigist elektrilepingu sõlminud tarbijatest ostavad elektrit fikseeritud hinnaga ja on enda majapidamise jaoks börsihinna riski maandanud. Ülejäänud on teadlikult börsiriski võtnud. Kui tahad võita, pead olema valmis ka kaotusteks. Aasta algusest kuni tänaseni ongi börsihinna põhine elektrileping toonud võidu.

Kokkuvõtteks. Lühiajaliselt selgitab olukorda kõige paremini, kui Läti-Leedu elektritootjad paneks kõik kasutada olevad võimsused igaks tunniks börsile välja. Siis oleks lõplik kindlustunne, et antud tunni hind on tõesti antud hetke Balti riikide elektri nõudluse-pakkumise tulemus. See peaks olema Balti riikide vaheline kokkulepe, sest enamus tootmisvarasid kuulub Balti riikides riigi enamusosalusega ettevõtetele. Eesti Energia paneb võimsused turule ja see võiks olla hea eeskuju.