INTERVJUU: Tomera: Eesti Energia on börsile müünud vaid poole võimsusest

Eesti Energia võiks üksinda ära katta Balti riikide suvise energiavajaduse, kuid ettevõte on juunikuus börsile müünud vaid 50 protsenti tootmisvõimsustest, ütleb Elektrimüügi ASi juhatuse liige River Tomera Ärilehes avaldatud intervjuus.

Elektri börsihind on viimastel nädalatel teinud ülisuuri hüppeid, kas börsihind on ikka õiglane turuhind?

Börsihind on õiglane turuhind, kui turg on efektiivne ehk turul on piisavalt kauplejad, kus üksikute kauplejate tegevus turule mõju ei avalda. Põhjamaade elektri börsihind on õiglane hind, sest Põhjamaade turul on palju erinevaid tootjaid ja tootmisviise.

Miks Eesti börsihind ületab Põhjamaade hinda hetkel 2-3 korda, kas see on normaalne?

Ühekordne hinnahüpe 100 euro tasemele on pigem intsident, aga olukord, kus elektri börsihind Eestis on nädala kestel 2-3 korda või kuujagu püsivalt 10 või rohkem eurot/MWh kohta Soomest ja Põhjamaadest kallim, on süsteemne probleem. Olukord, kus Lätis-Leedus on turud osalised reguleeritud ja Eesti tarbijad peavad seeläbi kinni maksma sealse vabaturu elektridefitsiidi on probleem.

Eesti börsihind on hetkel mõjutatud Läti ja Leedu hinnapiirkondade hinnast, kus ostusoove on rohkem kui tootjate poolt börsile müüdavat elektrit. Turul mängivad pakkumises olulist rolli üksikud suurtootjad ning nende poolt turule pakutavad-mittepakutavad elektrienergia kogused mõjutavad hinda. Kokkuvõttes tekib moonutatud turg, kus üksikute suurtootjate tegevus tekitab hinnaanomaaliaid.

Kuidas suurtootjad mõjutavad hinda?

Hind kujuneb börsil nagu ikka pakkumise ja nõudluse alusel. Suurtootjatel on stabiilse hinnaga elektritootmiseks ressursid ning nende kaudu toodetud elektrienergia müük tagab stabiilse hinna. Eesti Energial on tootmisvõimsusi, et üksinda ära katta Balti riikide energiavajadus suvel, kuid Eestis on juunikuus börsile müüdud vaid  50% tootmisvõimsustest. Lätis müüakse börsile vaid 25% Latvenergo kogu tootmisvõimsusest. Loomulikult tekitavad remondid ja avariid pakkumises auke, kuid neid on suures osas võimalik planeerida ja koordineerida.

Samas mõjutavad suurtootjad ka nõudlust börsil, kuna  neil on endil ka müügiorganisatsioonid, kes tegutsevad kõikides Balti riikides ja vabaturu tingimustes ostavad elektrienergiat valdavalt elektribörsilt. Leedus on näiteks elektribörsil ostusoove suurusjärgus 10 GWh päevas, kuid müüjaid null. Kuna Leedu enda tootjatel-müüjatel puudub oluline vajadus või sund elektribörsi kaudu osta, siis võib eeldada, et suurimad börsilt elektriostjad Leedus on naabrite suurtootjate tütarfirmad, kes on edukalt elektrit müünud kohalikule jaeturule. Sellega tekitatakse nõudlus, millele kohalikku pakkumist vastu ei tule ning kuna turud on ühendatud, siis hind läheb üles mitte ainult Leedus, aga ka Eestis. Leedukaid samas väga ei saa süüdistada, sest nende turg pole täielikult avatud, neil puudub otsene vajadus börsi kaudu müüa ja ega neil ka konkurentsivõimelise hinnaga elektrienergiat vabaturule müügiks suuremas osas tõenäoliselt üle ka ei jää.

Mõnes mõttes on tootjate selline tegevus naaberturgudel isegi mõistetav, sest Läti-Leedu turul puuduvad hinnainstrumendid, et tarnida sinna fikseeritud hinnaga elektrit ja ka Eesti hinnainstrumendid pole likviidsed. Seetõttu jäävadki üle vaid eksporttarned läbi börsisüsteemi.

Mida peaks tegema, et tagada õiglane börsihind?

Olukorras, kus Estlink1 ei taga piisavaid ühendust, et Põhjamaade objektiivne börsihind jõuaks Eestisse ja nõudlus Lätis-Leedus kergitab hinda, tuleks tootjate osas rakendada erinevaid reegleid, näiteks:

a)      Ei tohi lasta tekkida olukorda, kus korraga suur hulk tootmisvõimsusi on korralises või erakorralises remondis. Elektritarbimine mingis perioodis on väga täpselt prognoositav ning sinna vastu peab olema tagatud ka stabiilse hinnaga tootmine.

b)   Juhul kui suurtootjad tegutsevad ka börsil ka ostjatena, siis müüdavad kogused peaksid olema ajahetkes vähemalt võrdsed kogustega, mida börsilt ostetakse. Ning siin tuleks vaadata Balti riike tervikuna, mitte üksikut riiki eraldi.

c)    Börsisüsteemis saab müüja kehtestada oma müüdavale toodangule ka hinnapiiri. Ei pea MWh’d tingimata müüma 100 või 200 euroga, saab müüa ka maksimaalselt 50-60 euroga.

d)  Eeldusel, et elektri hind Soomes on õiglane turuhind, saab vähemalt Eestis kehtestada ka hinnakoridorid, mis on seotud maksimaalset Soome hinnaga ja minimaalselt tootmise omahinnaga.

e)      Eesti turgu ja tarbijaid kaitseks hinnakõikumiste vastu ka olukord, kus Eesti-Läti elektriühendus on piiratud samale tasemele, kui  Eesti-Soome ühendus, aga kuna võimsused on antud Nord Pool Spoti elektribörsi käsutusse, siis seda meedet rakendada on keeruline ja see oleks otsene turupiirang. Samas pole vaja mitte piirata riigile kasulikku füüsilist elektri eksporti, vaid kaitsta kohalikku turgu hinnamoonutuste osas.

Kas vastavate meetete korral pole tegemist vabaturu, konkurentsi ja ettevõtluse piiramisega?

Kui tegemist on efektiivse turuga, siis on tegemist piiranguga. Kui on tegemist turuga, kus hind sõltub oluliselt üksikute turuosaliste käitumisest, siis on tegemist õigustatud ja hädavajalike meetmetega.

Aktsiaturul sellist olukorda juhtuda ei saaks?

Aktsiaturul oleks olukorras, kus üksik turuosaline kas tahtlikult või tahtmatult mõjutab oluliselt hinda ning saab teiste turuosaliste arvelt kasumit, tegemist väga karmi reeglite rikkumisega. Võib-olla oleks antud juhul hoopis finantsinspektsioonist, kes suudaks olukorda elektriturul hinnata klassikaliste börsireeglite kohaselt.

Kes kannatavad kahju hetkel?

Kahju kannatavad eeskätt Eesti tarbijad, kes peavad kinni maksma kõrge elektrihinna, mis Eesti tingimustes pole kuidagi õigustatud. Ei saa öelda, et ainult börsihinnaga elektriostjad kannatavad kahju, sest ka Nasdaq OMX elektri fikseeritud hinnaga kauplemise börsil on Eesti fikseeritud hinnad selle aasta kolmandaks kvartaliks  9 eurot/MWh kohta Soome hindadest kallimad ehk igapäevane börsihind mõjutab ka fikseeritud hinnaga tulevikutehinguid.

Kes ja kuidas peaks olukorra lahendama?

Loodetavasti rakendavad tootjad ka ise abinõusid, et tagada mõistlik turuhind, sest turu usalduse kõigutamine pole lõppeks ka nende huvides. Teisalt turu regulaatorid peavad kehtestama kiirelt reeglid, et tagada tarbijate kaitse olukorras, kus turg ei ole efektiivne ja kannatavad eelkõige kohalikud Eesti tarbijad. Tegelikult on sellega juba hiljaks jäädud, kuna tõenäoliselt eeldati elektriturult oluliselt enam efektiivsust.