Jaan Õmblus: aeg käivitada ellujäämisstrateegia?
Kui juhtub midagi ootamatut ja meie majandusel hakkab ülihästi minema, siis saab ju normaalsel euroopalikul viisil edasi elada. Samas, kui ikkagi jätkub allakäigukurss, siis on plaani B omamine igati oluline pea kõigile neile, kes Eestist veel Euroopa rikkamatesse riikidesse lahkunud ei ole.
Eesti kulutab majandusruumina rohkem, kui teenib ning on seda kogu taasiseseisvumise aja teinud. Kui kulud ületavad aastaid tulusid, siis peab varem või hiljem tulemuseks olema pankrot, või vähemalt sujuv vaesumine. Ehk teisiti öeldes on enamikel Eestis elavatel inimestel täna raha niigi vähe ja jääb järjest vähemaks.
Rahasõltuvuse vähendamine
Seega üks oluline asi, mida edasiste arengustrateegiate juures silmas pidada, on vajadus vähendada sõltuvust rahast. See tähendab, et üha defitsiitsema raha tingimustes jäävad ellu eelkõige majandusmudelid, mis peavad endale raha eest vähem siseneid ostma. Võimalus on eluks vajalikke sisendeid kas ise toota või siis vahetada naturaalmajanduslikus korras kaup-kauba vastu. Üha vähenevat raha kasutataks lihtsalt nende asjade ostmiseks, mida kas ise toota ei suudeta või mida teiste kaupade vastu vahetada ei taheta, kuid ilma milleta ka hakkama ei saada.
Jutt naturaalmajanduse osakaalu kasvust kõlab justkui soov ajalugu tagasi pöörata ja jäädavalt minevikku vajunud majandusloogikat äratada, kuid ometigi on see teatud määral tänane reaalsus ka Eestis. Liigutakse ju aeg-ajalt linnast maale omale peenardel toitu kasvatama või lahendatakse tutvusringkonnas teineteise probleeme teene-teene vastu üksteist aidates. Võib ju rääkida tervislikust omatoidust, kuid ega poodideski toidulettidel mürki müüda ning ikkagi taandub asi rohkemal või vähemal määral raha kokkuhoiusoovile. Samuti tuleb ka teineteise abistamine kokkuvõttes odavam, kui kõiki teenuseid turuhinnas tellida.
Eks ka Euroopa Liit on maaelu toetades näinud ette võimalikku olukorda, kus naturaalmajanduse osakaal võib ühiskonnas kasvada ja eeldused selleks tuleb luua. Loogika seisneb selles, et kui inimesed on tihedalt seotud maaga, suudavad endale elementaarset toitu ise kasvatada ja esmast eluks vajalikku omavahel vahetada, siis on selline osa elanikkonnast ka võimalikest majanduskriisidest ja šokkidest märksa vähem mõjutatav. Kui eesmärgiks ei oleks elanikkonna jätkusuutliku majandusliku toimetulemisvõime tõstmine, siis majandusliku efektiivsuse ja mastaabisäästu efekti seisukohalt vaadates ei oleks mingit mõtet niigi vähest maksumaksja raha külanostalgia elustamisse paigutada.
Sotsialistlikku paranemist ei teki
Ühesõnaga Eesti on Euroopa Liidu ääremaana liikumas selles suunas, kus majanduses raha osakaal väheneb. Selleks valmistuvad nii paljud kohalikud inimesed, tehes seda alateadlikult, kui ka Euroopa Liit, tehes seda täiesti teadlikult. Isegi kui Euroopas suurendatakse oluliselt nn raha juurdetrükkimist nõrgemate abistamiseks, võlgade kustutamiseks ja majanduse ergutamiseks, siis ikkagi ei ole võimalik lähikümnendi jooksul luua sellist sotsialistlikku olukorda, kus see raha ka ühiskonnas kõigini jõuab ja kõigil selle abil võrdselt paremaks läheks. Nõrgemad ja ääremaalased jäävad ikka pea kõigest ilma.
Võttes arvesse, et Euroopa Liit aitab meid ainult pisut ja mitte igavesti ning ise me konkurentsivõimeliselt välisturgudelt piisavalt raha teenida ei suuda, siis tulebki mõelda eelkõige kohalikele ja naturaalmajanduslike sugemetega ellujäämisvariantidele. Üheks heaks lahenduseks ongi rajada välisest maailmast sõltumatuid väiksemaid kommuune ning siis nendega enda rahva enamikku elus hoida.
Näiteks mõne küla või paari lähedalasuva väiksema asunduse inimesed loovad oma peamiselt naturaalmajandusel põhineva majandusmudeli, kus enamik eluks vajalik toodetakse ise. Ühiste jõupingutustega kasvatatakse endale toitu, korrastatakse eluasemeid, koolitatakse lapsi ja toodetakse kommuuni väikeses jõujaamas pisut elektritki. Üht-teist müüakse väljapoole ja saadud raha eest ostetakse kogukonnale vajalikke arstirohte või muid minimaalseid sisendeid, mida ise toota ei suudeta ja milleta toime ei tulda.
Eesti rahatu kommuun võib vastu pidada sajandeid
Sellised kogukondlikud kommuunid ei oleks loomulikult väga kaasaegsed ja elatustase seal ei oleks võrreldav Lääne Euroopa pealinnades tavaks saanud mudelitega, kuid see-eest oleksid need vägagi tormikindlad tänastele globaalsetele majandusprotsessidele ja tervislik ellujäämine oleks seal tagatud igal juhul. Lisaks on ju ajalugu tõestanud, et sellised kogukonnad on vastu pidanud sajandeid.
Ilmselt ei oleks tegemist lõpliku ja kõikehaarava lahendusega terve Eesti majanduse jaoks. Samas ääremaade väljasuremisele ja paljudele sundlahkumistele riigist võiks see majandusmudel alternatiivi pakkuda küll.
Selliste kogukondlike kommuunide loomine ei ole lihtne. Esiteks eeldaks see mõtlemisviisi, mis on suunatud koosluse, mitte aga üksikisikute edule. Taoline mõtteviis on raske juurduma ühiskonnas, kus üks kõige tähtsamaid momente on naabrist parem olemine. Teiseks eeldaks sellise kommuuni toimimine osalistelt soovi oma ressursse ja võimalusi teistega jagada. Küsimus selles, kes on esimene, kes alguse teeb ja usub, et teised samaga vastavad. Kui ka keegi on nõus esimesena õla alla panema, kuid teised hakkavad „heasüdamlikku lolli” lihtsalt ära kasutama, siis ei tule süsteemist jälle midagi välja. Esimene heatahtlik tõmbub tagasi ja keegi enam ideega kaasa ei tule.
Eraldi teemaks on sedasorti kommuuni tööshoidmine. Tegemist on ikkagi majandusliku kooslusega, kus sõltuvus teineteisest on väga suur. Kui rahal põhineval turumajandusel on heaks omaduseks turujõudude regulatsioon, siis naturaalmajanduslikul majandusüksusel on väga tähtis süsteemse planeerimise olemasolu – kõik peavad tegema oma töö vastavalt planeeritule, et teised saaksid sellega arvestada ning sellele omakorda oma tegevust rajada. Kõige selle pinnalt tekibki küsimus, et kes hakkab seda süsteemi reguleerima, kes hakkab otsustama ja teisi suunama, ehk kes haarab võimu ja kas teda saab usaldada.
Arengu seisukohalt on oluline mõista, et mida suuremaks selline kommuun kasvab, seda raskem on seda juhtida. Samas, kui juhtimine, planeerimine ja usaldus on heal tasemel, siis mida suurema majandusüksusega on tegemist, seda kergem on omavahel naturaalmajanduslikus korras kõikvõimalikke probleeme lahendada. Seega areng ja kasv sellise naturaalmajandusliku majanduskommuuni puhul on võimalik, kui on hea juhtimine ja tark planeerimine. Eesti oludes ilmselt toimiksid aga paremini väikesed ja keskmise suurusega mitmed erinevad kommuunid, kui üks suur.
