Lehis: käibemaksu alandamisel unustage tulumaksuvaba miinimumi tõus

Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse liige Lasse Lehis ütleb Ärilehe arvamusartiklis, et kindel võib olla selles, et käibemaksu langetamise puhul ei kannataks eelarve välja tulumaksuvaba miinimumi tõstmist.

Oskame rohkem hinnata muudatuste rakenduslikku külge. Seda, kas ja kui palju käibemaksu langetamisest hinnad väheneksid, on väga raske fantaseerida, see sõltub ilmselt konkurentsist, tarbijate käitumisest, toodete päritolust, üldisest hinnakujundusest jne.

Kui ka hinnad ei lange ja lisaraha jääb kaubandusele, teenindusele ja tootmisele, siis ei pruugi ka see väga halb olla – keegi hakkab rohkem palka saama või suuremat kasumit saama, keegi maksab laenu tagasi, keegi teeb rohkem investeeringuid jne. Ainus asi, et me ei tea, kes see "keegi" on ja kas ta on üldse Eestis.

Kindel võib olla selles, et käibemaksu langetamise puhul ei kannataks eelarve kindlasti välja tulumaksuvaba miinimumi tõstmist.

Mis puudutab kaupmeeste lisatööd hindade ümberarvutamisel, tarkvara muutmisel, siis kuna selles osas on värsked kogemused olemas, see enam nii hull ei oleks, kuigi kahtlemata see tekitaks teatud määral lisakulusid.

Kuna maksumäära langetamine on iseenesest positiivseid emotsioone tekitav, siis selle taustal need rakenduslikud probleemid nii suured välja ei paista.

Käibemaksu erisuste puhul on sama lugu, et mõju hindadele on raske hinnata, aga erinevalt üldise maksumäära vähendamisest tekib uute erandite puhul uusi rakenduslikke probleeme – näiteks toiduainete piiritlemisel.

Nendes riikides, kus erandeid on aastakümneid rakendatud, on kõik sellega harjunud ja ära õppinud, aga erandi sisseviimisel kulub kindlasti paras aeg, enne kui kõik paika loksub. Üks asi on ettevõtjate oskused ja arusaamised, aga teine asi on võimaliku ebavõrdse kohtlemise probleemid, kui sarnaseid tooteid hakataks erinevalt maksustama.

Näiteks oletame, et toiduainete sooduskäibemaksumäär ei kehti toitlustusele (kohvikud, baarid jne). Kohe tekib küsimus, kas näiteks toidupoe kulinaarialetis müüdav valmistoit peaks kuuluma toitlustuse alla. Või kas peaks vahet tegema Statoilis letist võetud võileival ja ahjus soojaks aetud vorstil.

Kui laiendada soodustust toitlustamisele, siis kindlasti tekib küsimus, kas peene ja kalli restorani kliendid ikka vajavad riigi toetust. Kui aga anda maksusoodustus ainult teatud toiduainetele, mida hinnatundlikum tarbija kõige rohkem vajab (nt ainult pagari- või piimatooted), siis tekib probleem, mida teha toodetega, mis sisaldavad nii „häid“ kui "halbu" komponente näiteks Tallinna müügimaksust tuntud rosinatega ja rosinateta saia erinevus.

Või kui öelda, et maksusoodustus ei kehti valmistoitudele, siis võib küsida, kas näiteks viilutatud leib või vorst on valmistoit. Need võivad tunduda pisiasjadena, aga sedalaadi probleeme tekiks kindlasti alguses päris palju. Kindlasti võib ennustada, nende probleemide tulemusena hakatakse seadust "täpsustama" ja sellest võib tekkida rida uusi probleeme.

Paariprotsendiline maksu vähendamine ei mõjuta käibemaksupettusi suurt kuidagi. Kui "riiulifirmat" kasutades müüakse näiteks kaupa 100 000 euro eest ja sellele lisanduv käibemaks jäetakse ülbelt riigile maksmata, siis ühel juhul teeniks pätt 20 000 eurot ja teisel juhul 18 000 eurot. Riigi kahju on tõesti veidi väikesem, aga maksupettus kui selline ei kao kuhugi ära, riik peab nendega võitlema samamoodi nagu praegu.