Kas inimeste toimetulekust peetakse tähtsamaks maksukogumise odavust?
LHV majandusanalüütik Heido Vitsur kirjutab Ärilehe arvamusartiklis, et käibemaksu alandamisel 20%-lt 18%-le muud väga suurt mõju peale selle, et käibemaksu laekumine väheneb ühe kümnendiku võrra, ei ole.
Eelarves aga teatavasti raha meil ülemäära ei ole. Lisaks peame arvestama sellega, et me ei tohi oma maksubaasi ülemäära nudida, sest tõenäoliselt on praegune EL eelarveperiood viimane, kus me nii palju oma eelarvet EL fondide abil toetada saame.
Minu arvates pole õige loota, et käibemaksu alandamine tooks kaasa võrdväärse kaupade ja teenuste hindade või isegi inflatsiooni alanemise või vähenemise.
Arvan, et käibemaksu määra alandamise plussidest ja miinustest ei saagi rääkida väljaspool üldist sotsiaalmajanduslikku konteksti. Kui peetakse vajalikuks maksukoormuse vähendamist on vastus üks, kui aga maksukoormuse ümberjaotamist - teine. Samuti sõltub vastus sellest, kas paljude inimeste toimetulekust peetakse tähtsamaks maksude administreerimise lihtsust ja odavust.
Samuti ei ole toidu käibemaksu erisusi õige käsitleda abstraktselt, see on väljaspool üldist sotsiaalmajanduslikku ja kultuuurilist konteksti. See, mis on õige ja vajalik sõltub ju sellest, milline on antud riigis sissetulekute ja toimetuleku tagamise poliitika; millised ja mida arvestades on kehtestatud või kokku lepitud palgad (ka miinimumpalk), pensionid, sotsiaaltoetused, stipendiumid.
Samuti sellest, kuidas suhtutakse majanduslikku ebavõrdsusesse, milliseid probleeme siin nähakse ja kuidas püütakse ebavõrdsust ja sellest tulevaid probleeme leevendada. Või peetakse õigeks lasta asjadel minna nii, nagu nad lähevad.
Maades, kus toidule on kehtestatud madal käibemaks või kus see üldse puudub, lähtutakse arusaamisest, et toit on selline esmavajalik kaup, mis peab maksimaalselt suurele hulgale elanikkonnast võimalikult hästi kättesaadav olema ning et maksuerisustest tulenevad keerukused ja täiendava töö hulk on selle eesmärgi saavutamisel suhteliselt teisejärgulise tähtsusega.
