Eestistunud austraallane: mul polnud kodumaal võimalust oma oskusi tööle panna

Gregory Dunn on 14 aastat Eestis elav ja töötav austraallane, kes siinse elu avastas tänu Eurovisioonile ning kelle vaimustus eesti keelest väljendub tänaseni tema töös tõlkija ja vanemtoimetajana Luisa Tõlkebüroos. Greg, kes enda sõnul ei leidnud kodumaal erialast rakendust, oli valmis avaldama oma muljeid Eestis välismaalasena töötamise kogemusest, täiesti puhtas eesti keeles, loomulikult.

Milline oli Sinu esimene kokkupuude Eestiga ja kuidas jõudsid Eestisse kolimise ja siin tööle asumise mõtteni?

Mu esimene kokkupuude Eestiga oli ilmselt 1994. aastal kui Austraalia telekanal SBS kandis üle selle aasta Eurovisiooni lauluvõistluse. Kuna mul on olnud juba noorpõlvest saadik kirglik huvi nii keelte kui ka popmuusika vastu, siis on selline võistlus nagu mulle loodudki! Kusjuures Eurovisioon oli seotud minu otsusega siia tulla. Elasin varem Itaalias, rääkisin suhteliselt vabalt itaalia keelt, kuid sealne elu ei vastanud minu ootustele. Seega otsustasin mujale minna, n-ö tundmatule maale. Lõpuks jäid sõelale kolm riiki, kelle keeled mind köitsid, just Eurovisioonis kuuldu pärast. Üks oli Eesti, teised vist Rumeenia ja Sloveenia. Otsuse langetasin aga Eesti heaks täitsa proosalisel põhjusel, sest sain siit esimesena tööpakkumise. Nii et jõudsin siia üsna juhuslikult. See, et 1. augustil algab minu 14. aasta Eestis, näitab aga, et igati õige valik!

Miks just Eesti ja mitte Soome või Läti või miks mitte Venemaa?

Keele pärast. Eesti keel kõlas mulle huvitavalt ja ka omamoodi eksootiliselt, võrreldes keeltega, mida ma olin selleks ajaks õppinud (sh jaapani keel, aga see ju austraallase jaoks eriti eksootiline pole! - toim.). Pealegi tundus mulle, et eesti keel on ilusam kui soome keel. Venemaal olen käinud, kuid ei tahaks sinna mitte kunagi elama asuda.

Mõned aastad tagasi olid just Austraalia ja Uus-Meremaa need riigid väljaspool Euroopat, kes kangesti endale kvalifitseeritud tööjõudu meelitasid. MIks ikkagi otsustavad noored ka nendest riikidest mujale maailma tööle minna?

Ei oska öelda. Või siis oskan, ainult minu vaatevinklist. Minu põhjus oli see, et mul polnud Austraalias eriti võimalust oma (keele)oskusi tööle panna. Puudus reaalne n-ö väljund. Teiste inimeste osas oletan, et enamus tahab lihtsalt maailma avastada. Austraalia ei ole ainult riik, vaid suur roheline manner, muust maailmast ookeanide ja merede pool eraldatud. Riigi ja selle kodanike ajalugu on tihedalt seotud teiste riikidega, eesotsas Suurbritannia ja muud Euroopa maad, nii et üldine huvi nende piirkondade vastu on suur.

Kuidas nägi välja Sinu Eestisse kolimise n-ö köögipool? Mida üldse tähendas ühe Austraalia kodaniku jaoks Eesti elamis- ja tööloa taotlemine?

Siis, kui ma esmakordselt Eestisse jõudsin (2000. aastal), kehtis veel selline Euroopa Liidu-eelne kvoodisüsteem. Aastas tohtis Eestis elada ligikaudu kümmekond austraallast ja uus-meremaalast (olimegi sel ajal Eesti bürokraatia silmis üks ja sama rahvas). Kuna ma töötasin esimesed 5 aastat inglise keele õpetajana, siis tuli elamisluba igal aastal uuesti taotleda, peale seda juba iga kahe aasta tagant. Pärast Eesti ELi liikmesriigiks saamist hakkasid kehtima 5-aastased load. Seni aga oli üks suur paberitega uksest ukseni jooksmine.

Eesti ELi liikmestaatus on muide teinud minu elu nö raskemaks selle poolest, et 2004. aastast saadik olen Euroopas resideeruv kolmanda riigi kodanik ning minusugustele võõrastele ei laiene samad õigused. Sellepärast pidin eelmisel aastal ära tegema keeleeksami, et saada pikaajalise elaniku elamisluba (tulemus 96%), ja hiljuti tegin ära ka kodakondsuse eksami (tulemus 100%), kuna kaalun Eesti kodakondsuse taotlemist. Nii et  paberite ajamise lõppu näha ei ole.

Oled ära õppinud eesti keele. Miks?

Sest ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas võib elada riigis, kus sa ei oska - mistahes ajaloolistel põhjustel - riigikeelt. Isegi kui ma sõidan kasvõi nädalavahetuseks linnapuhkusele kuskile, kus ma keelt ei oska, siis ma alati üritan mõne sõna õppida ja seal kasutada. Keel on ka osa ühe riigi kultuurist, ja on otseselt seotud sellega, mida ja kuidas inimesed mõtlevad. Teadmata keelt, ei saa sa kunagi teada päriselt selle riigi inimesi ega kultuuri. Õnneks tuli mulle eesti keele õppimine kasuks ka selles mõttes, et see avas ukse tõlkimise maailma. Hakkasin tõlkijaks juba 8 aasta eest.

Mis on Eestis töötades teistmoodi võrreldes riikidega, kus ise oled elanud?

Kogemusi, millega võrrelda, on mul vähe. Valdav enamus minu tööelust on möödunud Eestis. Itaalias elasin ja töötasin vaid 7 kuud, ja nagu sellisele riigile ja sellistele inimestele kombeks, oli asjaajamine aeglane, vanamoodne ning aeg-ajalt ka nö must. Ei amet, mida ma Austraalias pidasin, ega sealset/seekordset töökorraldust maksa Eesti tänapäeva olukorraga võrrelda.

Eestlased on pigem skeptilised ja mitte eriti vastuvõtlikud ideele, et riik peaks olema avatum ja siia võiks tööle tulla palju rohkem spetsialiste ning muu maailma ärikogemusega rahvast. Mida Sina sellest arvad ja kas Sa tunnetad eestlaste vastumeelsust igasuguse immigratsioonitemaatika osas?

Eestlaste puhul ma saan sellest kinnisest mõtlemist 100% aru, samas Eestil ei jää muud üle, kui lasta ennast veepinnal hoida nö tehislikult. Siinsed inimesed muretsevad oma keele ja kultuuri säilimise pärast Eesti ajaloolise saatuse tõttu, kuid ajalugu ju näitab, et keel ja kultuur ja eestlus ise on üle elanud iga kui viimse teadliku katse neid kustutada. Tuues riiki vajalikku tööjõudu ei laseks Eesti ennast põhja, vaid kindlustaks oma tuleviku.

Mis on need väikesed või suured asjad, mida teised riigid võiksid Eestilt kopeerida?

Esiteks e-asjad. Need teevad ju elu palju lihtsamaks. Ma ei saa aru, miks suurte riikide elanikud (nt Suurbritannias) on nii kindlalt ID-kaardi mõtte vastu. Iroonilisel kombel ei laiene need e-põhimõtted (lihtsustatus, avatus, paindlikkus) Eestis asjaajamisele, kui tegemist on politsei- ja migratsiooniameti tehingutega, aga noh, see selleks. Eesti on kindlasti e-asjade osas teistest, pealtnäha arenenumatest riikidest (ja ka oma ajast) ees.

Ja lõpetuseks - kui kauaks plaanid Eestisse jääda ning mis selle otsuse juures on Sinu jaoks kõige kaalukamad argumendid?

Tallinn on see koht, kus ma olen nüüd oma elus kõige pikemalt elanud. Ma siit lahkuda ei kavatse. See, et ma olen siin olnud juba 13 aastat aga alles nüüd kaalun kodakondsuse taotlemist, on seotud sellega, et ma pean loobuma oma sünnijärgsest kodakondsusest, et saada Eesti kodanikuks. Olen põhimõtteliselt selle vastu, samas ma olen realist. Ma tean, et Eesti ja Euroopa pikaajalise elanikuna oleks mul palju kasulikum ja lihtsam, kui mul oleks taskus Eesti pass. Eesti kodakondsuse seadus on nagunii vasturääkiv, sätestades et 18-aastaselt peab inimene otsustama Eesti või teise riigi kodakondsuse kasuks, kuigi sünniga saadud (Eesti) kodakondsust ei saa inimeselt ära võtta. Miks on minult siis oodatud, et ma loobun oma sünnijärgsest kodakondsusest, et näidata, et ma olen Eesti riigile truu? Minu meelest topeltkodakondsus, nagu tööjõudu maaletoominegi, tugevdab riiki. Eesti peaks selles osas Läti eeskuju järgima. Muidu on see vaid lühinägelikkus ja puhas paranoia.