Meenus näiteks Lõuna-Aafrikas rahvale nalja teinud Ndlambe linnapea Sipho Tandani juhtum, kus too pakkus ehitusfirmale kasulikku linna eelarvest makstavat lepingut oma eramaja ehitusarvete maksmata jätmise vastu. Muide ka ANC pani siis kokku midagi tõekomisjoni sarnast, kes leidis, et linnapea on “absoluutselt korruptsioonivaba”.


Mõneti kõrgema lennuga ollakse Hondurases, kus praegu proovitakse läbi suruda nn eralinnade projekti. Seal väidavad kriitikud, et ära on ostetud koguni riigi president Pepe Lobo, kes tahab paari USA firma rahaga rajada kolm linna, mille oleks oma politsei, maksusüsteem, kohtud ja küllap ka valitsemiskultuur. Hondurase ülemkohus on küll selle projekti põhiseaduse vastaseks kuulutanud ja põhirahastaja öelnud, et otsustusprotsessid on tema jaoks liiga läbipaistmatud, ent linnade “sõltumatuse” eest võitlevad jätkavad. Tallinnas teevad nad praegu kasiinosaart.

Euroopa demokraatlikumalt ja avatumalt meelestatud ühiskondade kodanikud reageerivad postsovetlikule valitsemisstiilile viimasel ajal teravamalt. Tallinna kontekstis on kasulik tutuvda Sloveenia suuruselt teise linna Maribori meeri Franc Kangleri juhtumiga. Sealt leiab palju tuttavlikku. Maribori endist meeri on süüdistatud avaliku raha kuritarvitamises, sõpradest firmaomanikele linna lepingute sokutamises, äpardunud ehitusprojektide algatamises jne. Kanglerile sai saatuslikuks leping eraettevõttega, mille järgi firma paigaldas Maribori linna kiiruskaamerad, linna hakkas liiklejaid trahvima ja firma sai 92 protsenti kogutavast rahast. Kiiruskaamerate lugu kutsus esile massilised meeleavaldused Mariboris, mis laienesid üle riigi. Linnapea astus tagasi ja läks kohtu alla.

Tallinnas on täna olukord, kus harrastatakse korraga nii aafrikalikku kui postsovetlikku valitsemiskultuuri. Kui Aafrikas toimetavad poliitikud eralaenude ettevõtjatega tasaarveldamise asja, jäävad nad seal vahele tavaliselt siis, kui ettevõtjatel villand saab. Poliitikud ise nii saamatud ei ole. Postsovetlikus maailmas harrastavad meerid sõpradele ülikasulike lepingute sokutamist ja jäävad vahele siis, kui rahval villand saab. Ma usun, et Tallinna kodanikud pole vähem saamatud kui Mariboris ja ettevõtjad vähem ausad kui Aafrikas. Aafrikalikud anomaaliad on mineviku mäng. Tallinn on ju oma põhiolemuses vaba rahva põhjamaine pealinn. Tallinn on parem kui Ndlambe ja Maribor.