Kui surm viib teispoolsusse, siis makse maksame igapäevaselt. Kusjuures viimane on alati sotsiaalse kokkuleppe küsimus. Üks asi, mida ma Ameerikas õppisin, on suhtumise küsimus. Meie maksumaksjad ANNAME valitsusele teatud koguse oma raha ja ootame selle eest vastu teatud teenuseid. Eestis ja ülejäänud Ida-Euroopas valitseb paraku suhtumine - valitsus (VÕTAB) ajab oma karvase käe minu taskusse, mulle see ei meeldi ja ma susserdan-vusserdan niipalju kui võimalik, et maksta võimalikult vähe. Aga see eest ei hooli ma (tegelikult), mis minu rahaga hiljem tehakse.

Tegelikult on igas ühiskonnas igal ajahetkel teatud kindel kogus raha. Keskpangad teavad seda üsna täpselt. Nüüd on oluline küsimus, kuivõrd see jaguneb avaliku sektori (valitsuse eelarve) ja erasektori vahel. Milline on sotsiaalne kokkulepe, kui palju on maksumaksjad loovutanud oma raha. Ja siin on arenenud riikide praktika väga erinev.

Kõige vähem usaldavad iseennast taanlased (2011 a Eurostati andmed): valitsuse eelarvest jooksis läbi 48,6% riigis loodud tulust. EL28 keskmine on 40% ja sina vahele mahuvad veel Belgia, Prantsumaa, Rootsi, Austria, Soome ja Itaalia. Baltlased saavad hakkama vähemaga: Eesti 33%, Leedu 27,7% ja Läti 26,4% (vaata eurostat). Rekordi püstitas üheksakümnendate alguses Rootsi - 68%. Loomulikult kõrvetasid nad sõrmed ja hakkasid maksukoormust alandama.

Lõppkokkuvõttes on see kõik vastutamise küsimus. Kui mina teen oma rahaga valesid otsuseid (ostsin valesid asju, laenasin liiga palju, investeerisin valesti), siis on karistus kiire ja vahetu. Kui valitsus eksib ...... ei tarvitse karistust järgnedagi ja kui, siis maksavad selle kinni ju teised. Ja nad kurivaimud teavad seda juba ette.

Ühelt poolt konkureerivad kõik riigid investeeringute pärast ja maksukonkurents on kindlasti üldisema konkurentsi osa. Maksukoormus ja maksusüsteemi lihtsus on üldise ärikliima olulised osad. Teisalt sundis viimane suurem majanduskriis riigieelarvete tasakaalustamiseks tõstma makse mitte ainult Eestis vaid ka teistes riikides. Paljud riigid tegid seda käepäraseimal võimalikul moel - tõstes tarbimismakse (Eestis 18 protsendilt 20'le).

Tulevikku vaadates - sotsiaalkulude paratamatu ja pöördumatu tõus - tuleb tõdeda otseste maksude edasise tõstmise problemaatilisust. (Sotsiaal)maksu maksjaid jääb proportsionaalselt üha vähemaks. Seega saab tulevikus veelgi suurem osakaal olema kaudsetel ehk tarbimismaksudel. 2009. aastal oli erinevate maksude osakaal maksutuludes EL's järgmine: VAT (lisandunud väärtuse maks) 30%, isiku tulumaks 27,6%, ettevõtte tulumaks 10,1%, aktsiisimaks 9,5% ja muud maksud 22,8% (loe rohkem).

Küll on aga kriisijärgselt hakanud avalikkus nõudma lubatud „ajutiste" maksutõusude leevendamist. Eriliselt asuti nõudma toiduainete käibemaksu alandamist. See pidavat leevendama vaesemate olukorda ja pidurdama üle mõistuse kiiret hinnainflatsiooni just toiduainete sektoris.

See andis Eesti rahandusministeeriumile põhjuse teemal sõna võtta ja maksumaksjate indu maha jahutada. Esiteks ei pidavat käibemaksu vähendamine hindu alandama (Eva-Liisa Õng, Delfi, 10. juuli). Teiseks olevat vaja hoida lihtsat maksusüsteemi, milles puuduvad erandid (Andrus Säälik, Postimees, 9. juuli). Rahandusminister isiklikult pidas intervjuudes vajalikuks rõhutada eelarvetasakaalu jätksuutlikkust ka tulevkus. Seega maksukoormust alandada pole põhjust ega võimalust.

Kõik see tekitab paar laialdasemat arutelu väärivat momenti.

Esiteks vääriks see süvateoreetilist arutelu, mis imevärki turumajandus siis Eestis lõppude lõpuks toimib - maksude tõstmine tõstab hindu (ennaktempos), maksude alandamine aga hindu ei alanda. Kas kuskil on viga sees? Muidugi on tootjad-pakkujad varmad ära kasutama igat ajendit hinnatõusuks. Eks kriisijärgne ülikiire inflatsioon toiduhindades (samal ajal oli reaalpalk kolm aastat järjest langenud ja tööpuuduse protsent 20) viitas sellele, et kriisi käigus kaotatut püüti kiirkorras tasa teha. Saan aru ka rahandusministri ja Marje Josingu murest: „Tarbijalt võetakse täpselt nii palju kui võtta on" (Postimees, 9. juuli). Ehk siis tarbimise ja nõudmise pool ei ole turul ammu enam võrdses olukorras ja turutasakaal ei ole fair play (vt Adam Smith). Ju siis pean oma loengukonspektid (juba mitmendat korda) jälle ümber kirjutama. Reaalne oht, et toidukauba käibemaksu alandamisest võidavad ettevõtjad (pakkumine) ja ei võida tarbijad (nõudmine) ning kaotab eelarve (vt Jürgen Ligi) on täiesti olemas. Ühtlasi peavad majandusteoreetikud oma olemasu ja õpetatava õigustamiseks teatud asjad ümber hindama.

Vahemärkus: Eva-Liisa Õng vihjab Soomes 1. oktoobril 2009 toimunud toiduainete käibemaksumäära alandamisele 17 protsendilt 12 protsendile. Mingit viieprotsendilist hinnalangust ei täheldatud.

Teiseks - maksusüsteemi ühtluse ja lihtsuse argument. Täiesti arvestatav kusjuures. Maksumäärad erinevad riigiti kardinaalselt (vt Tabel). Seejuures on erinev maksumäär toidule ja muudele kaupadele kehtestatud enamuses riikides. Belgias on neli käibemaksu määra (20-0%), Prantsusmaal neli (19,6-7%), Tshehhi Vabariik (21%, toit 15%), Saksamaal (19%, toidule 7 või 0%), Iirimaal viis (23-0%), Rootsis kolm (25%, toit 12%) (vaata lähemalt). Enamus riike on siis kas ajaloolistel või muudel põhjustel valinud mitmeastmelise käibemaksu süsteemi. Eriti keeruline on olukord, kus maksuastmed on osariigiti erinevad (USA) ja milline on konkreetne maksumäär (ehk kui kallis on kaup tegelikult), selgub alles kassas. Puht administreerimise ja selguse huvides saab pooldada kindlasti ühtset süsteemi.

Tabel. VAT maksumäärad hetkel mil nad kehtestati ning praegu+ kehtiv tulumaksu maksimaalne määr (Allikas: TheWall Street Journal, 15.04. 2010)

 Algne maksumäärKehtiv maksumäärMaksimaalne tulumaksu määr
Kanada7546,4
Taani92559,7
Prantsusmaa13,619,645,8
Saksamaa101947,5
Itaalia122044,9
Jaapan3550
Hispaania121643
Rootsi17,72556,4
Shveits6,57,641,7
Suurbritannia817,550
USA0035*

* Föderaalne määr tõsteti 39,6%’ni 2011

Kolmandaks - kuidas oleks maksutõusu või -alandamise mõjuga erinevatele elanikkonna gruppidele? Alandamise mõju kohta ma head näidet ei leidnud, küll aga tõstmise kohta. 4. jaanuari 2011 BBC News Business kirjeldab üldise VAT määra tõusu (17,5%-20%) mõju erinevatele tulugruppidele. Kriisis Briti majandus otsis nimelt eelarvedefitsiidi kahandamise võimalusi. Kusjuures ei tõusnud maks toidule, laste riietele, ajalehtedele ja ajakirjadele.

Leiboristide liidril Ed Milibandil oli põhjust öelda: „Vale maks valel ajal." Maksutõus lõi peresid samal ajal koos valitsuse kulukärbetega. Uuringute kohaselt mõjutas see enim vaeseid perekondi. Vaeseim tuludetsiil kaotas 2,2% oma tuludest, keskmised detsiilid 1,2-1,4%, rikkaimad 0,95% tuludest. Võib arvata, et riiete ja toidu maksustamise puhul oleksid käärid veelgi suuremad olnud. Lisaks teatas BBC päev varem, et jaemüük tervikuna kahanes maksutõusu järel ühe kvartaliga 2,2 miljardit £.

Kokkuvõtteks. Maksudebatt on ja jääb. Aga alati tuleb seejuures arvestada laiemat konteksti. Iga riik on siiani tohtinud ajada sõltumatut maksupoliitikat. Igasugune (planeeritav) ühtlustamine siin tooks kaasa täiendavaid pingeid riikide sees ja nende vahel. Eesti üldine maksukoormus on keskmisest madalam. Käibemaksu süsteem lihtne, nagu ka kogu maksusüsteem. Tulevik on maksus- ja sotsiaalsüsteemi seisukohalt tume niikuinii. Seega tuleb kõiki samme ja muudatusi ülihoolikalt planeerida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid