Peaaegu kõik on Brasiilias kallim kui mujal. Näiteks suure juustupizza võib kätte saada pea 30 dollari eest, mis on veidi üle 22 euro. Bussisõit Rio de Janeiros maksab tunduvalt rohkem kui New Yorgis või Pariisis. Samas piirkonnas on korterite rendihinnad ületanud Oslo kesklinna hinnaskaala.

Üha enam on lennujaamades näha neid, kes on minemas või tulemas mõnest välisriigist, kus käiakse poodlemas, et saada odavamat kaupa. Samas on väga palju neid, kes ei suuda välisreisi endale lubada.

Brasiillased niisiis teavad, et mujal on elu oluliselt odavam ning paljudel on tekkinud õigustatult küsimus, mis on riigis valesti. Üheks murekohaks on riigisisene keeruline transpordivõrk, mis ei luba tootjatel kaupa odavalt tarbijani viia. Erinevad nõuded ei luba riigi enda tootjatel välisettevõtetega konkureerida. Teiseks suureks mureks on maksusüsteem, kus põhirõhk on seatud tarbimismaksudele, mida on võrreldes tulumaksuga lihtsam koguda. Seaduseaugud võimaldavad aga rikastel tihti pääseda maksude maksmisest.

Nii peab Sao Paolo, Brasiilia finantspealinna, elanik töötama keskmiselt 106 tundi, et osta iPhone, samas kui  näiteks Brüsselis töötav inimene peab tööd tegema 54 tundi. Big Maci saamiseks peab siinne töötaja tegema 39 minutit tööd, Chicago töötaja aga 11 minutit.

Kel huvi Brasiilia majandusest rohkem lugeda, saab seda teha siit.

Eesti inimene peab Big Maci eest töötama 28 minutit, iPhone eest koguni 139 tundi.