Rahandusministri nõunik: Riigireiting – igaühe kasu või tühi kiidulaul?
Euroopa Liidu riikidest on kõrgeima AAA reitinguga Taani, Soome, Saksamaa, Luksemburg, Holland, Norra, Rootsi, Šveits ja Suurbritannia. AA+ reiting on Austrial ja Prantsusmaal, ning AA reiting Belgial. Naabrid Läti ja Leedu on Eestist Standard & Poor's andmetel viis pügalat allpool BBB real.
Peamine miinus, mis takistab Eestil kõrgeimale pulgale ronimast peitub majanduse volatiilsuses. See tähendab, et väike avatud majandus reageerib muudatustele kiiremini ja suuremate kõikumistega mõlemas suunas, raskendades pikaajaliste plaanide tegemist.
Tuntuimad agentuurid, mis avaldavad riikide krediidireitinguid ja hindavad valitsuste võimekust kohustusi õigeaegselt täita on Standard & Poor's, Moody's ja Fitch-IBCA. Muutused reitingutes võivad majandust mitmel viisil mõjutada.
Esiteks, kehtib valitsuste krediidireitingute doktriin, mis nõuab, et ühelgi teisel võlakirja väljastajal antud riigis ei tohi olla valitsusest kõrgem krediidireiting. Seega kui valitsuse reiting alaneb, muutub laenamine kallimaks ka selle riigi kõige paremas finantsseisus olevale ettevõttele, mis omakorda peegeldub aktsiahindades.
Teiseks, krediidireitingutega pannakse paika, kas vara on investeerimisjärgus või spekulatiivne ehk üle või alla BBB. Näiteks on pankadel, kindlustusettevõtetel ja pensionifondidel keelatud alla BBB võlakirjadesse investeerida. Spekulatiivse reitinguga riikidel on oluliselt väiksem potentsiaal majandusele hädavajalikku väliskapitali ligi meelitada ja seega suur huvi oma reitingut parandada. Seos on lihtne - mida kõrgem reiting, seda odavamalt saavad riigid ja ettevõtted turult laenu. Läbi pankade ja krediidiasutuste kajastub see ühtlasi ka iga eraisiku kodulaenu intressimääras.
Tänu korras riigirahandusele oli Eestil kergem majanduskriisis hakkama saada. Saime seeläbi Euroopa Liidu projektide kaasrahastamiseks Euroopa Investeerimispangast 1,5 protsendilise intressimääraga laenu. Oma riigireservid paigutasime 6-7 protsendilise tulususega Hollandi, Belgia jt. riikide võlakirjadesse. Sealt teenisime miljard krooni aastas. Samal ajal pidi Läti oma riigivõlakirjade eest maksma 11,09, Leedu 14,50, Soome 3,91 ja Saksamaa 3,37 protsendilist intressimäära.
Öeldakse, et riigil ei ole enda raha, on vaid maksumaksja raha. Siis võib ka öelda, et riigivõlg on samamoodi maksumaksja võlg. Eesti riigivõlg on Euroopa Liidus kõige väiksem, ühe elaniku kohta teeb see 1283 eurot. Iga iirlane seevastu võlgneb meist 32 korda rohkem ehk 41 866 eurot. Eestile tihti eeskujuks seatud riikidest võlgneb näiteks iga soomlane 19 028, rootslane 16 388, taanlane 20 015, inglane 27 000, ning ameeriklane lausa 41 332 eurot. Naaber lätlane võlgneb 4436 ja leedukas 4477 eurot. Kui iga eestlase kohta kulutatakse aastas riigivõla teenindamiseks 21 eurot , siis Euroopa Liidu keskmiselt makstakse 754 eurot ja Itaalias lausa 1392.
Seda raha, mida teised maksavad riigivõlgade teenindamiseks, kasutab Eesti riik pensionide maksmiseks, õpetajate ja päästjate palkadeks jne. See, et valitsus soodsama intressiga laenu saab ja reservide paigutamisest miljard teenis, ei ole aga võrreldav selle kasuga, mida saavad eraisikud ja ettevõtjad. Põhiline kasu tuleb sellest, et Eesti inimesed ja ettevõtted saavad laenu palju odavamalt kätte kui need, kelle riigi rahandus korras ei ole.
