Ühisrahastus kogub hoogu

Ühisrahastus (i.k crowdfunding) on Eestis juba mõnda aega tagasi Hooandja kujul kanda kinnitanud ning muutunud arvestatavaks alternatiiviks oma projektile või ideele rahastuse leidmiseks. Üks maailma edukam selline keskkond – Kickstarter – prognoosib oma selle aasta käibeks miljardit dollarit.

Kuhu Eesti ideed sellist rahastus- ja ka turundusviisi kasutades jõuavad ning milliseid soovitusi oma kogemusest siinsed  meeskonnad jagavad:

Velodroom -  vajab 34600 naela jalgratta tagatule tootearenduseks, projekt Kickstarteris

Ilmar Kurvits, tootearendaja, Velodroom OÜ

Otsustasite Kickstarteri kasuks, et Velodroomi tule jaoks finantseeringut saada. Miks mitte Hooandja?

Periood, mis ajal esitlesime VD' jalgratta nutituld veel Prototronis, olime juba kindlad, et esmalt on vaja kõnetada maailma. Me olime arendustegevuses jõudnud piisavalt kaugele, et vajasime välist ja kaugemat tagasisidet. Eesmärgiks teha see toode, mis kõnetaks võimalikku kasutajat üle maailma. Tänaseks (peale Kickstarteri kampaania lõppemist) on nii laiema sihtgrupi kui ka spetsialiseerituma tootevalikuga jalgrattapoodide ja-kettide otsekontaktid. Näitlikustamiseks tundub huvi olevat toote vastu nii Lõuna-Korea „vaid naistele suunatud" fixie poest kuni Brasiilia rattatarvete suurketini.

Kui aeganõudev oli kogu eeltöö, st mida kõike oli vaja selleks, et üks Kickstarteri projekt launchida? Kas te kasutasite ka välist abi?

Vaja on teha teataval määral kirurgi tööd, eemaldamaks väga palju kõike seda mis justkui tundub õige ja vajalik nagu nt ka laiahaardelisus, mis kokkuvõtteks hakkab sinu vastu töötama. Ja seda kõigi väljundite osas. Meil eelnes Kickstarterile suunamuutus. Olime lõpetanud Tehnopoli Prototroni kolmanda vooru , mis kokkuvõtlikult rääkis meile seda, et ei ole mõtet arendusprojekti luua teistele, vaid tegeleda arendustöö endaga - st kasvatada tootele lihaseid. Kickstarteri projekt oli sel hetkel Eestis seljataga vaid kahel suuremal tiimil. Mõlemate meeskonnaliikmed olid äärmiselt hõivatud ja tihti kaugel Eestist. Tuli hakata nö. iseseisvalt lahtreid sisuga täitma. Näiteks video peale kulus palju aega ning koostööd erinevate inimestega, kuid lõpuks otsustasime hoopiski ühe varasema video kasuks - mis oli hetkega valminud ning ilma suurema eeltööta või osapooltega.

Mille järgi panite oma rahalise eesmärgi, mida ühisrahastuse tulemusena soovisite kokku saada? Kuidas seda tagantjärgi hindad ja mida järgmisel korral teisiti teeks, arvestades, et summast jäi lõpus puudu?

Tingituna kulutuste mahust, mis muudkui kasvas, tuli latt päris kõrgele ajada. Meil samaaegselt oli GrabCADis rahvusvaheline jalgrattaaksessuaaride konkurss. Seda kõike oli korraga liiga palju. Isegi meedia jaoks, kuigi olime Techcrunch'is, Gizmag'is, BikeRumor'is jne. Esimese kampaania toetajad on ka põhjus, mis võimaldab alustada järgmine kord paremalt positsioonilt. Seega üpris ratsionaalne liikumine eesmärgi poole. Relaunchimisel jääb püüda vaid see teine pool.

Selline crowdfunding on hea kelle jaoks? Firmad, kellel pole tootmise alustamiseks raha? Ei taha riski võtta? Hea testimaks esimeste kasutajate huvi? St kellele sa soovitaksid taolist finantseerimisviisi või vastupidi, mis oleks Kickstarterist paremad alternatiivid?

Crowdfunding on mugav testiplatvorm neile, kes tahavad näha kas arendusprojekt on vormunud juba tooteks - ja seda saab teha kasvõi kodust lahkumata. Ta on rahastuskanal ja turunduskanal ühtemoodi. Koht kus pakkuda inimestele seda miskit, mis muidu jääb nendele kättesaamatuks - uut kvaliteeti, värskemat mõtlemist või teostust. Hetkel on see tänuväärne ja seda tuleb kasutada kuni veel saab. Tingimused karmistuvad ja üha raskem on omatoodet luua väheste võimaluste kontekstis. Kickstarteri alguspäevil oli see veel metsik lääs mis on möödanik. Seega soovitan eestlastel juba oma tootearenduse materjalid koostada ja igale järgmisele jooseptootsile õpetaja kombel kosta: kui tervet ei jõua siis tee pool, aga tee seda hästi!

Eesti Jooksu Kullafond - vajas 9400 naela Eesti jooksuajaloo raamatu kirjastamiseks, projekt Hooandjas

Kristo Reinsalu, raamatu autor, harrastusmaratonijooksja

Tegin palju vigu, õppisin palju ja teeksin uuesti alates palju asju teisiti. Analüüsisin oma projekti blogis ja enda jaoks tegin üksikasjaliku detailse analüüsi lausa päevade lõikes.

Mulle tundub, et enamusel on turundus täiesti olematu. Samuti on autasude valikuga kohati väga mööda pandud. Mäletan ühte algset diskussiooni, kus üks kunstiinimene ütles, et Hooandjas on väga ebavõrdne konkurentsipositsioon, kui suured projektid peavad konkureerima väga väikestega. Minu arvates ei ole aga üldse probleem suuruses ja väiksuses. Probleem on rohkem selles, kes ja kuipalju on oma projekti läbimõelnud ning soovib oma toetajatega astuda dialoogi. Kui dialoog on olematu ja sa lihtsalt ootad, et tuleb ära, siis on see väga vale koht. Kokkuvõttes, mida rohkem oleks Hooandjas projekte, millel läheb hästi, seda populaarsemaks saaks ka Hooandja tervikuna. Mina arvan, et siin on üks väga oluline edu võti. On asju, mis sobivad ideaalselt ja on asju, mis minu meelest ei sobi üldse või on inimeste suhtumine vale. Hooandjasse minekul pead sa tahtma olla alasti ning pugeda vajadusel kasvõi oma nahast välja. Sa pead tahtma ja oskama end müüa.

Kui palju sa tegid taustatööd ja uurisid, mis analoogsetes välismaistes keskkondades on toiminud ja mis mitte?

Ma panin ikka sihtgrupi piiritlemisega veidi mööda. Arvasin kinnisideena, et pean saama kindlasti massimeediasse. Tegelikult taandus edu ikkagi otseturundusele. Minu õnn oli, et mul jagus meelekindlust lähenemist muuta ning püsivust ka platool olles olla kannatlik ja minna lõpuni. "Platoo" oli Daniel Vaariku termin, kui ta iseloomustas oma raamatu projekti osas seda seisu, kui tundus, et üldse ei liigu ja inimesed ei tule kaasa. Aitas ilmselt ka spordist kogemus, et just siis kui on raske, tuleb panna võimalusel juurde ja leida endas see viimane jõuraas. Kogemuslikult tean, et just siis tulebki tulemus.

Kui palju ma tegin taustatööd ja uurisin, mis analoogsetes välismaistes keskkondades on toiminud ja mis mitte?

Tegelikult ma ei uurinud. Kickstarteri projektid ja Hooandja projektid on oma kvaliteedilt sama erinevad kui Champions League ja Eesti III liiga. Ma ehk pisut utreerin, aga enamuses kipuvad meie projektid olema väga kodukootud. Ma alguses mõtlesin, et teeks ka sellise veebikaameraga filmitud variandi, aga ... Siis käis mingi jõnks läbi. Ilmselt tänu Kickstarteri projektide vaatamisele otsustasin, et ma tahan teha parima video, mis ma suudan. Kohe liikusid mõtted Lembitu Kuuse ja ETV arhiivi peale, kus ma arvasin, et on palju meie jooksulegendide kaadreid. Kuuse oli minu kinnisidee. Ma teadsin, et tema peab teksti lugema, sest ta oli minu meelest parim. Seega kokkuvõtlikult võib öelda, et põgus pilk Kickstarteri projektide peale käivitas minus peituva maksimalisti. Edasine oli juba pikem protsess. Stsenaariumi ja teksti kirjutasid ise. Mitmed kohtumised Kuuse ja lugematul arvul kordi operaatoriga... Vahepeal tundus, et ei saagi valmis. Panin aprilli alguses eesmärgiks 1. mai, lõpuks sain valmis veel 10 päeva hiljem. Aga lõpuks võis vist jääda tulemusega rahule. Tegelikult võimas kogemus, lahe, fun ikka ka midagi luua

Mis oleks juhtunud siis, kui Hooandjas poleks vajalikku summat kokku saanud? Kas Hooandja oli finantseerimisplaanis nr 1 või oli ka varuplaan?

Tegelikult oli mu taktika jah „kas kõik või mitte midagi". Kui ei oleks vajalikku summat kokku saanud, siis ma oleksin läinud mõne kirjastuse juurde ja ennast saba ja sarvedega „maha müünud". Ühesõnaga siis oleks püüdnud äririski nende kaela veeretada. Üks suurtest huvilistest oli Donatas Narmonti veetav BestPress, mis annab välja ka ajakirja Jooksja. Ma olin Donatasega asja arutanud juba 2 aastat tagasi. Aga me ei sõlminud ühtki kindlat ajalist kokkulepet. Seetõttu olid mul vabad käed, kui ühel märtsikuu päeval reede õhtul tekkis järsku Hooandja mõte. See oli kokkuvõttes täiesti spontaanne otsus. Mulle on koguaeg olnud väga südamelähedane inimeste kaasamine ja koos millegi suure ära tegemine. See vast saigi otsustavaks.