Ruta Arumäe: nõrgas majanduskasvus pole süüdi üksnes Soome
Kuigi Soome ja Rootsi ei ole hetkel oma parimas vormis, on eksport ikkagi siiani suhteliselt hästi vastu pidanud. Seega peab majanduse nõrkuse taga olema ka sisemaiseid tegureid, mis omakorda on muidugi pikalt kestnud välissurutise loogiline tagajärg, kirjutab SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe oma nädalakommentaaris.
Nädal tõi positiivseid uudiseid eurotsoonist ning erisuunalisi andmeid Eesti majanduse seisu kohta.
Eesti majandus seisis teises kvartalis praktiliselt paigal, kasvades eelmise kvartaliga võrreldes 0,1%. See jäi väiksemaks isegi kogu Euroopa keskmisest kasvust samal ajal, mis oli 0,3% ja sisaldab ka majanduslangusest jätkuvalt puretud kriisiriike.
Eesti aastane majanduskasv 1,3% teises kvartalis on kõhnunud umbes sellisele tasemele nagu vanas, aeglases ja stagneerunud Euroopas tavaliselt kombeks. Ainult et Eesti pole veel selline vana ja rasvunud jõukas vanur, keda edasine kasv enam eriti morjendama ei peaks. Saksamaa, muuhulgas, kasvas samal ajal 0,7% kvartaliga. Samas, kristalselt aus olles on Euroopa aastases võrdluses ikkagi veel 0,7%-ses majanduslanguses.
Vähemasti tähendavad need andmed Euroopas stabiliseerumise algust.
Kahtlemata võib ja tulebki Eesti puhul väikest majanduskasvu seostada väliskeskkonna nõrkusega. Aga kui nüüd numbritele tõsisemalt otsa vaadata (neile vähestele, mis koos majanduskasvu numbriga avaldati), siis leiame sealt üsna priske ekspordi kasvu numbri: 8%. Seega kogu süüd väliskeskkonnale ka ei saa veeretada.
Kuigi Soome ja Rootsi ei ole hetkel oma parimas vormis, ning Soome majanduslangus aastavõrdluses on üle 2%, on eksport ikkagi siiani suhteliselt hästi vastu pidanud. Seega peab majanduse nõrkuse taga olema ka sisemaiseid tegureid, mis omakorda on muidugi pikalt kestnud välissurutise loogiline tagajärg. Kõige tõenäolisemalt jätkus ka teises kvartalis investeeringute langus, mida saab seletada ühelt poolt sellega, et eelmisel aastal tehti erakordselt palju investeeringuid, nii riigisektori kui erasektori poolt ning sel aastal on ära kadunud nii erakordsed kui ka ilmselt vähendatud veidi tavapäraseid investeeringuid, kuna väljavaade tulevikuks ei paistagi enam nii hea olevat kui eelmisel aastal üsna petlike majanduskasvu numbrite taustal paista võis.
Teise kvartali olulisemad majandusnäitajad annavad kokku üsna tavatu pildi. Majanduse 1,3% kasvuga kaasnes tööhõive 3,3% kasv. Ehk siis, üha rohkem inimesi saab tööd, lisandväärtus kasvab nii tööhõive kasvust kui ka iseenda eelmistest kasvudest märgatavalt aeglasemalt, tootlikkus langeb ja palk, jällegi päris priskelt, suureneb. Ilmselgelt pole selline olukord kuigi pikalt jätkusuutlik ning küsimus on, millisest otsast kumm järele annab, kas nõrk majandusseis hakkab mõjutama tööturu näitajaid, või täituvad optimistide ootused majanduskasvu taastumiseks?
Mina majanduses teises poolaastas paranemist ei ootaks. Tavapäraselt on tööturu arengud ikkagi viitajaga protsess eelnenud majandusolukorra muutusele. Teisalt, paradoksaalsel kombel, tundub hõive suurenemine olevat vähemasti osaliselt tehtud tulevase kasvu ootuses, sest päris olulise panuse hõive suurendamisse andis jaekaubanduse sektori laienemine. Teine suurem töötajate juurdepalkaja oli tööstus. Need kaks sektorit olid ka peamised majanduskasvu vedurid teises kvartalis. Ettevõtete endi kindlustunde indikaatorid püsivad stabiilsed ning muutusi lähitulevikuks ei ennusta. Juhtivindikaatorid osundavad aga aasta lõpu poole Eestis pigem kergele pidurdumisele.
Kuigi Euroopas paistab vähemasti stabiliseerumine olevat silmapiiril, ei ootaks ma aasta teises pooles ka väliskeskkonnalt märgatavalt lisatuge majanduskasvule.
