FOTOD: Loe, kuidas sai alguse Eesti oma mootorratas RENARD
1938. aastal asutas Eesti ettevõtja J. Lään Tallinnas Kivimurru tänaval mootorjalgrattaid tootva ettevõtte Renard Cycles. 2008. aastal lükkas mootorrattaentusiast Andrus Uibomäe kaubamärgile uue jõu sisse – tulemuseks kõrgdisainiga monokokk-raamiga gurmeetsikkel Renard GT.
2008. aastal ühendas seltskond Eesti ettevõtjaid, disainereid ja võidusõiduinsenere oma jõud, et Renardi kaubamärk uuesti ellu äratada. Ettevõtte visiooniks on Teise maailmasõja käigus katkenud Eesti mootorrattatööstuse järjepidevuse taastamine. 2010. aasta aprillis esitleti edukalt Hannoveris oma esimest uue aja prototüüpi Renard Grand Tourer, mille tootmine algas 2011. aastal.
„2007. aastal tekkis mul mõte teha oma toode. Motopisik on mul sees lapsest peale, alates ajast, kui isa mulle üheksa-aastasena esimese mootoriga kaherattalise ehitas. Viis aastat tagasi said aga ajas ja ruumis kokku kolm olulist detaili: kohtusid minu tohutu motopisik ja tsiklikirg, aastatepikkune töö reklaamialal ja disaini magistriharidus ERKI-st ning soov luua oma tsiklibränd," selgitas Renard Motorcycle asutaja ning juht Andres Uibomäe.
Esimesed joonised Renardi brändi kandma hakkava tsikli kohta tegi Uibomäe 2007. aastal ämma köögilaua taga niisama joonistades. Kindel teadmine oli, et ratas tuleb luua monokokk-raamiga, uuenduslikult valatuna süsinikfiibrist ja süsinikust. Praeguseks on komposiitmaterjalidest monokokk-raam toodetud süsinikkangast, mis on sarrustatud vastupidava materjali kevlariga.
Monokokk on struktuurne lähenemine, kus mootorratast hoiab raamina koos nii-öelda mootorratta välisnahk, nagu muna hoiab koos tema koor. Tegemist on juba 1967. aastal Hispaania tsiklitootja Ossa esimesena kasutatud lahendusega. Renardi puhul valatakse tugev ümar kookon, mille tühja, kuid tugevasse sisemusse peidetakse bensiinipaak, ning mille külge kinnituvad esihark ja tagatelg koos ratastega. Tulemuseks on munajas välimus, kuid nõelterav juhitavus ja jäikus.