Eelarvetegu Eesti moodi

Järgmise aasta riigieelarve kujundamist jälgides torkab silma koalitsioonipoliitikute originaalne tegutsemisviis: kõigepealt nähakse kurja vaeva selleks, et kulutatavat raha võimalikult vähe oleks, seejärel asutakse ennastsalgavalt tööle tekkinud aukude lappimiseks. Rahast lahtisaamine ei ole tavaliselt suur kunst, ent Eesti praktika näitab, et siingi on pingutatud enneolematute lahenduste leidmisel.

Koalitsioon on avalikku sektorisse suunatava raha hulga otsustavaks vähendamiseks kasutanud põhiliselt kaht meetodit: tulumaksu alandamist ja vanemahüvitist. Mõlemat on Rahvusvaheline Valuutafond teravalt kritiseerinud. Tulumaksu alandamine üllatab sellega, et vaata asjale kust otsast tahes, mõtet ei näe. Ettevõtluse stimuleerimisele see küll kaasa ei aita — ainuüksi muude maksude ja teenusehindade kasv nullib stiimuli. Ka väikesepalgaliste töötajate palgalisa tulumaksu alandamisest on peaaegu olematu. Ainsa selge eesmärgina jääb sõelale suuremapalgaliste taskuhuvide otsene rahuldamine.

Juhterakondade poliitikud on põhjendusena nimetanud veel, et ega see raha kuhugi ei kao. See jääb ju rahvale kätte ja rahvas oskab ise palju paremini seda kasutada kui riik. Muidugi meeldib igaühele, kui tal rohkem raha kulutada on, aga rikkamate rikkamaks tegemise tingimustes jääb lahendamata üks oluline küsimus: kust saab riik piisaval hulgal raha avaliku sektori tarbeks? See on raha, mis on infrastruktuuri, hariduse, teaduse arendamise alus, aga hädavajalik ka inimeste sotsiaalsete vajaduste tagamiseks, kuigi peaminister Juhan Parts seda teisejärguliseks peab.

Demograafilist efekti ei anna

Vanemahüvitis reklaamiti algul välja kui eesti rahva iibe suurendamise efektiivne vahend, hiljem, pärast teadlaste selgitust, et tuntavat demograafilist efekti see ei anna, hakati selle põhisisuna nimetama lastesoetamisega kaasnevat “saamata jäänud tulu kompenseerimist”. Puhkenud vaidluste käigus on välja koorunud, et koalitsiooni esitatud vanemahüvitise versioon koosneb kahest osast: üks osa toetab teatava perioodi jooksul tõepoolest väikelastega peresid, teisel on enim ühisjooni tõuaretuslike sugemetega liisinguhüvitisega. Kuna vanemahüvitise temaatika seondub sotsioloogia ja demograafia keeruka valdkonnaga, siis otsuste tegemine ei peaks kindlasti toimuma kellelegi pähe hüpanud suvaidee alusel, vaid taanduma tõsisele süsteemsele lähenemisele ja raskete valikute teaduspõhisele tegemisele.

Meil aga toimitakse risti vastupidi: võetakse kätte ja tehakse üks silmatorkavalt väikese tähtsusega valik ja hakatakse seda kaitsma innukusega, nagu oleks just vanemahüvitis Eesti Nokia. “Me ei tagane sammugi, koalitsioonileppes ju nii seisab,” on apologeetide põhiloosung. Tuleb muidugi tunnistada, et vanemahüvitise saajatele on taoline ootamatu toetus meeldivaks kingituseks ja ega midagi hullu ei olekski, kui seda ei oleks täidetud ebaõiglust süvendava sisuga. Ja mis kõige olulisem, kui selleks ei kuluks ligi pool miljardit krooni avaliku sektori ülidefitsiitset raha. Ja seda olukorras, kus üle kolmandiku lastest elab vaesuspiirist allpool, kus iibe kasvuks pole rakendatud mingisuguseid meetmeid, kus peaaegu olematu lastetoetus vajab kiiresti järsku suurendamist, kus haridus ja teadus on kriisieelses seisus. Vanemahüvitise põhitunnusjoon ongi rahakasutuse ebatõhusus. Vanemahüvitis koos tulumaksukärpega tühjendab avaliku sektori kassat seega kaugelt rohkem kui miljardi krooniga.

Lisamiljard aitaks palju

Kirjeldatud toimimisviisi tagajärg saab loomulikult olla vaid totaalne rahapuudus avalikus sektoris. Eelarveaukudega on tekitatud masendama panev olukord, kus raha ei piisa õieti mitte millekski. Paljudes olulistes valdkondades näeb eelarve-eelnõu oodatud kulusummade suurenemise asemel ette isegi nende vähenemise. Suured kärped on ette nähtud näiteks tõsises rahapuuduses päästeametile, eriti tuletõrjeüksustele. Rahata jääb korruselamute saneerimist toetav KredExi süsteem. Sotsiaalsfääris on raha poole-sajamiljonilise vähendamisega enim tuntuks saanud valdkonnad peretoetused, töötute ümberõpe, töötu abirahad. Isegi puuetega inimeste toetusi kavatsetakse kärpida. Ülikoolide koolituskulud on juba viis aastat praktiliselt külmutatud.

Kõigil nimetatud juhtudel oleks saamata jääv miljard probleemid edukalt lahendanud ning vähemalt pool miljardit oleks veel jäänud siin nimetamata probleemidele. Näiteks oleks saanud luua ja käivitada Eestis seni peaaegu puuduva lasterikaste perede toetamise süsteemi, mis on iibeprobleemide lahendamiseks hädatarvilik.

Meetodid, mida rakendatakse Eesti 2004. aasta riigieelarve tegemisel, ei vii tänapäevase kodanikuühiskonnale sobiva eelarveni.