Jaan Õmblus: Kas talupojamõistus laseb meid allavett?
Talupojamõistus on mentaliteet, mis kutsub alalhoidlikkusele, enda ja oma lähikondsete sotsiaalmajandusliku keskkonna säilitamisele ning igas mõttes konservatiivsusele. Talupojamõistus kallutab mitte riskima, ohu korral peituma, kaklusest taanduma, konflikti mitte sattuma ja pigem ülekohtuselt kannatama, kui oma õiguste eest võideldes veelgi rohkem kaotada riskima.
Võita ei saa peitu pugedes
Probleem talupojamõistusega ja sellest tingitud käitumisega seisneb peamiselt selles, et võitmiseks peab võitlema. Võitluse ja võitmise kaasaegseks tõlgenduseks on turumajanduslikud konkurentsireeglid. Turul parem olemist ei saavutata konkurentsist loobumise, peitu pugemise, alalhoidlikkuse ja kõigi riskide elimineerimisega. Turul on võimalik võita siis, kui ollakse agressiivsed, tullakse millegi uue ja paremaga välja ning siis võideldakse elu eest enda koha kehtestamiseks päikese all. Ehk teisisõnu võetakse julgelt riske ja ollakse heas mõttes agressiivsed.
Nurga taha peitumine ei ole aga sugugi ainsaks talupojamõistusega kaasnevaks probleemiks. Kusagil väga suures meie sisemises sügavuses on peidus soov teenida välismaist tugevat jõudu. Eestlane on aastasadu olnud võimsa välismaalase teenriks, tema kummardajaks ja soovide täitjaks. Talupojamõistus ütleb, et tuleb olla suure ja tugeva meele järgi, teha tema tahtmist mööda ning mida suurem ja tugevam on talupojasse hästi suhtuv võõramaine isand, seda kindlam on talupoja tulevik.
Talupojamõistus ei ole lihtsalt kultuurist pärit termin või veelgi enam pelgalt sõnakõlks. See on sajanditega alateadvusesse kinnitunud ja põlvest põlve pärandatud käitumismuster, mida siit maalapilt pärit inimesed kipuvad järgima ilma, et endale sellest aru annaksid või enda käitumist põhjendada suudaksid. Tegemist on verekoodiga, mis on kaasa saadud sündides ja millest möödaminemine eeldaks väga tugevat ja süsteemset tahtejõu pingutust, kui see üldse võimalik oleks.
Talupojamõistus juhib meid täna kaasaegses versioonis
Seega Eesti juurtega inimesed kipuvad alateadlikult kordama seda, mida meie esivanemad on võõrvõimu all sajandeid teinud. Kuna aeg on edasi läinud, keskkond ja majanduspoliitiline olukord on teine, siis lihtsalt avaldub Eesti talupojamõistuslik verekood pisut uues ja kaasaegsemas ning tänapäeva ühiskonda sobitatud kujul.
Näiteks on eestlastele ju lausa staatuse küsimus töötada välismaalase heaks. Välisfirma on parem kui kohaliku ettevõtja oma. Soomes on parem, kui Eestis. Eriti kadestamist vääriv on tase siis, kui töötatakse võimalikult rikkas välisriigis, võimalikult võimsa tööandja heaks ja kui veel tehakse pisutki kõrgemat tööd, kui otsene must vähemakstav orjatöö.
See kiitus välismaise tööandja aadressil on midagi märksa enamat, kui teises riigis saadav kõrge palk, täiuslikumalt välja arenenud sotsiaalsüsteem või viisakam ühiskond. See on jutt sellest, et mida lähemal ollakse välismaisele süsteemile, mida rohkem ollakse sinna sisse söönud ja mida kõrgemal seal paiknetakse, seda väljavalitum ollakse. Täpselt nagu sajanditetagusel mõisaajal: kes oli lähemal mõisnikule, oli ülejäänud talurahvast peajagu üle. Ei midagi uut, lihtsalt vana käitumismuster uues olukorras.
Välismaale läinud eestlaste sisemist soovi ja vajadust ennast võimalikult „välismaisena” näidata peegeldab kasvõi kodumaalt lahkunute sage jutt sellest, et kui pikalt ja püsivalt ikkagi Eestist ära ollakse ja vähe siin ikka käiakse või mis asjaoludel käiakse. Ühesõnaga, mida vähem puutepunkte Eestiga on, seda tähtsam ollakse ja seda rohkem tuleks neid justkui kadestada. Mitte, et keegi neilt seda pidevalt küsiks, kuid kuulda saab sellest igal eluhetkel.
Talupojamõistus hoiab meid ettevõtlusest eemal
Talupojamõistuslikuks mõjuks võib pidada ka Eestis üha süvenevat trendi ettevõtluses näppude kõrvetamisega mitte riskida. Järjest rohkem eelistatakse palgatööd, sest siis on tagatud suhteliselt kindel tulu ja lisaks eksisteerib veel hulgaliselt töötajate õigusi kaitsvaid seaduseid. 1990. aastate alguses eelistati suuresti just ettevõtluses ennast elatada, kuid peagi said talupojamõistuslikud geenid ettevõtlusriskidest sotti ja nüüd on ettevõtluse populaarsus Eestis aastast-aastasse kukkunud.
Madalseis ettevõtluskalduvuses jätkub ja nüüd me istume ja ootame, et tuleks välisfirma ja pakuks kõrgelt tasustatavat tööd. Kui ka ei tule, siis läheme sinna, kus need kõrget tasu maksvad välisfirmad paiknevad ja loodame seal hea elu peale saada. Samas akumuleerib raha ja loob rahvuslikku rikkust ju ikkagi ettevõtlus, mitte lihtsalt oma tööjõu ettevõtlussisendina müümine. Palgatöö jätab küll ellu, hea palk võimaldab elu ka nautida, kuid sisulist kapitali akumulatsiooni palgatöötajate armee ju endale ega riigile ei taga. Seega juhtides meid ettevõtlusriskidest eemale ja kaitstud palgatöö rüppe elimineerib talupojamõistus sisuliselt meie väljavaated rikkusele.
Jah, kuid ega talupoeg polegi Eesti ajaloos olnud rikkuse koguja, vallutaja või impeeriumide looja. Ta on olnud ellujääja, parematel aegadel ka suhteliselt jõukamalt elaja, kuid ikkagi jäänud valdava osa ajast ja enamikel juhtudel talupojaks, teiste teenijaks ning võimsamate jõudude esindajate antud töö tegijaks ning ressursside (maa) kasutajaks. Ajalugu ju kordub, talupojamõistus paneb selle korduma. Reeglid ja vormistus on lihtsalt kaasaegne, sisu jääb samaks.
Talupojamõistuse mõjud loomulikult ülaltooduga kaugeltki ei lõpe. Eesti ajaloos võib tunda uhkust korrastatud talukohtade üle. Vaatamata raskustele arendati majapidamised välja. See sajanditega välja kujunenud talupojaoskus kandus geenidena edasi ka hilisemasse aega. Näiteks nõukogude perioodil olid Eestis ehitatud tolle perioodi ja riigi üldise taseme mõistes uhked eramud, mis olid püsti pandud vaatamata piiravatele normidele ja vahendite puudusele. Talupojatarkus teadis, et endale peab maja ehitama ja oskas pakkuda variante, kuidas seda teha piiravates oludes.
Talupojamõistus võib ka hoopis võlaikkesse viia
Talupojamõistuslikust instinktist tulenev vajadus iga hinna eest ja kõiki raskusi trotsides endale maja või vähemalt uhke elamine soetada on kenasti kandunud ka käesolevasse sajandisse. Et maja või parem elamine oli vaja saada iga hinna eest ja võimalikult ruttu, seda näitab ka kinnisvarabuumi ajal toimunu. Vaatamata vajadusele ostusumma laenata ja valikute vähesusele tuli oma elamine või elutingimuste parandamine saavutada kohe. Kasvõi põllu peale ja võlavangla hinnaga.
Paradoksaalsel kombel juhtis muidu alalhoidlikkusele manitsev talupojamõistus kinnisvarabuumis laenuvõtmisele kihutades inimesed hoopis suuremasse rahalisse riski. See on küll imelik tulemus, kuid mitmel lihtsalt põhjendatav. Konflikt tekkis kahe talupojamõistusliku eesmärgi vahel: endale oma elamine ja liigsete riskide vältimine. Valik langetati elamispinna kasuks, sest kuidas ajalooline talupojamõistus sai ette näha kaasaegset majanduskriisi ja kinnisvarahindade kukkumist. Sügavad instinktid ei olnud veel kaasaegsete ühiskondlike protsesside mõistmiseks kohanenud ja ega keegi laiemat rahvahulka finantsriskide osas ka ei harinud. Ja kui kõik ostsid, siis talupojamõistus arvas, et see ongi tark tegu.
Lisaks ebaratsionaalsele käitumisele kinnisvara ostul võib talupojamõistuse arvele kirjutada ka Eesti inimestel aeg-ajalt esile kerkivat trendi võtta kaela liigne kulu ratsionaalsest luksuslikema autode ostmisel. Eks talupojamõistus teab, et naabrist peab ennast paremana välja näitama, mis sellest, et tagajärjed on finantsiliselt ebasoodsad.
Seega talupojamõistuses on mitmeid probleemseid tahke, mis kipuvad viima meid sinna, kust me sajandite jooksul oleme olnud, ehk siis kellegi teise tugevama teenija staatusesse viisil, et me ise heas mõttes maailma tippude vallutajaks ei muutu. Ühelt poolt on see ju hea, et konflikte ja vastandumisi vältides otsime endal ohutuid nurgataguseid teid. Teiselt poolt oleks just agressiivne ja pealetungiv ettevõtlus see, mis võiks meie riigile võidelda kätte koha maailmamajanduses ning lõpuks meile jätkusuutliku majanduskasvu vundamendi rajada. Talupojamõistus, kahjuks, kipub viimast just piirama.
