Peeter Koppeli kolumn Ärilehes: Kriisi mõistmise koolitus täiskasvanutele. 2. osa
Arenenud maailma rahvas on rahutu ja lootusetu. Erakordselt mugav on näiteks öelda, et süüdi on tarbimisühiskond, kus vaene tarbija justkui peab endale kogu aeg staatussümboleid kokku kuhjama. Need samad tänased rahutud rahvamassid, kelle tarbimisharjumuste ratsionaalsust on intellektuaali pjedestaalilt tõesti mugav kritiseerida, on oma tarbimisotsuseid langetanud lähtuvalt keskkonnast, kus raha on riigi jaoks tulnud „diivani seest“ ning tuleviku helgus ei ole olnud seotud isikliku vastutuse, ettevõtlikkuse ega distsiplineeritusega. Sellest tulenevad aga nii tööturu kui ka hariduse kriis.
Arusaamatust allikast pärinevad ja piiramatutena tundunud rahakuhilad on võimaldanud luua jäiga tööturu, kus tõesti abielulahutuse saamine on kergem, kui näiteks töötaja koondamine (Hispaania) Kui tööturu paindlikkusest rääkimine leiab alati universaalse hukkamõistu oma „ebainimlikkuse“ tõttu, siis tekib küsimus, et miks on kõige jäigemate tööturgudega riikides tööpuudus kõige suurem probleem? Avaliku sektori kõlvatut ja samuti laenupeo konteksti asetuvat palgakonkurentsi pole mõtet vast mainidagi. USAs on näiteks erasektori töökohtade arv viimasel dekaadil jäänud muutumatuks, samas kui riik on olnud see, kes on töökohtade arvu tõusu eest vastutanud.
Mis puudutab aga hariduse kriisi, siis kõrgharidusest on kohati saanud meelelahutuse vorm, mitte ettevalmistus tulevaseks eluks indiviidi ja ühiskonnale kasuliku liikmena. Taas on võimaldanud raskesti identifitseeritava allikaga rahaküllus isiklikult mitte vastutada ning eeldada, et igavese üliõpilase täis kõhu eest peab hoolitsema keegi teine (ühiskond) ning tasuta kolmas eneseotsingutel omandatud edasise väikese praktilise väärtusega kõrgharidus ning ka sellele järgnev hea elustandard on õigustatud ootus. Sellise mõtteviisi kriitika ei tähenda „külma tehnokraadi“ soovi kogukonda humanitaarteadmistest ära lõigata. Küll aga on fakt, et Euroopas on mitmes riigis pooled (!) noored tööta, päris kõnekas.
Ühiskond ei saa elada ilma humanitaarteadmisteta, kuid mida teha nende haridust mugavalt meelelahutusena käsitlenud noortega, kelle oskuste/teadmiste kohta peab kasutama sõna keskpärane ning kes on karmistuvas globaalses konkurentsis tööjõuna selgelt küsitava väärtusega? Siin tuleb jälle mängu (laenuraha abil turujõude eirates) kõrvale hiilimine isiklikust vastutusest ning ootus, et indiviid võib hoolekanderiigis käituda täpselt nii nagu heaks arvab, sest ühiskondlik turvavõrk püüab ta alati kinni. Kui see turvavõrk on kootud aga laenust, ning kipub rebenema, mis siis saab?
Järjeloo esimene osa ilmus Ärilehe veebiversioonis eile; loo autor Peeter Koppel on lubanud oma loo kommentaariumis kaasa arutada.
