Tiit Hennoste: Postimehe müük annab Eesti Päevalehele võimaluse

Mis muutub seoses Eesti Meedia müügiga? Mu arvates jaguneb see küsimus mitmeks üpris erinevaks osaks.

Kõige enne muutub olukord Eesti meediaturul. Siin on mu arust kaks teemat. Üks on paberil kvaliteetlehtede Postimehe ja Päevalehe omavaheline võitlus. Praeguseks oli Päevaleht sisuliselt alla andnud. Uus olukord annab talle uue võimaluse. Iseasi, kas ja kuidas Hans H. Luik seda kasutada soovib.

Teine ja kõige olulisem teema on Õhtuleht ja Ajakirjade Kirjastus. Teadupärast jagunevad need Postimehe ja Ekspressi vahel pooleks. Pole saladus, et see olukord on kogu aeg pingeid tekitanud. Ja samuti pole saladus, et Ekspress Grupil on tekkinud nüüd eelisõigus need välja osta. Kui nad seda õigust saavad kasutada ja kasutavad, siis muutub situatsioon eesti ajakirjandusturul radikaalselt. Kujutame ette olukorda, kus Õhtuleht ja tema netivariant koos lugejate ja reklaamirahaga lähevad Ekspressile.

Kardetavasti on siis esikohamäng portaaliturul mängitud. Ja suur institutsioon Postimees jääb oma paberversiooniga ajaloo vangiks. Aga isegi kui ostu mingil põhjusel ei tule, ei saa praegune olukord edasi kesta. Firmad peavad istuma maha ja kokku leppima, mis saab edasi. See saab olema huvitav protsess, sest vastamisi on kaks eesti ärimeest. Kumbki neist ei taha usutavasti olla vettinud mäger.

Lugejate jaoks tõotab igal juhul tulla huvitav aeg, mis meenutab 1990. aastate teist poolt. Taas on lahti mõlemad teed. On võimalus, et konkurents teeb lehed ja portaalid kvaliteetsemaks. Ja on võimalus, et lugejate ja raha nimel astutakse veel üks samm sopalehenduse suunas.

Eesti meedia imago muutub. Tänapäeval müüakse vähem toodet ning enam kaubamärki, elutsiili jms. Sama käib lehe ja portaali kohta. Eestlaste jaoks on muutus usutavasti positiivne, sest vana hea Postimees on taas eesti kapitali omanduses. Aga väljapoole on asjad mu arust vastupidi. Kardan, et lätlaste ja leedukate jaoks ei ole Eesti portaal mitte väärtuslikum kui suur Skandinaavia firma juhtimiskeskusega Eestis. Sama käib trükikoja kohta, mis on firma suurim rahamasin. Trükikvaliteet ei muutu, masinad ja inimesed on samad. Aga tellijale X riigis on eri asi, kas ta sõlmib lepingu Skandinaavia suurfirma või Ida-Euroopa pisifirmaga.

Firma sees ei muutu ilmselt esialgu midagi. Tegu on toimiva kooslusega, mille kiire ümbertegemine lõpeks ainult halvasti. Vastupidi, omaniku vahetuse puhul peab firma näitama igati, et ostjate jaoks jääb kõik samaks. Jääb vaid loota, et Margus Linnamäe ei tegutse nagu tavaliselt lehtede vastvalitud peatoimetajad, kes alustavad kujunduse väljavahetamisest. Ja siis saab võhm otsa. Samas usun ma, et personalimuutused tulevad. Aga alles siis, kui uus omanik on ennast asjadega kurssi viinud, juhtkond tööle hakanud ning ennekõike sobimised ja pinged konkreetsete inimeste vahel tegelikus töös selgeks saanud.

Kõige enam muutub aga Margus Linnamäe enda olukord, kuigi ta ise pole sellest vist veel päriselt aru saanud. Eesti olulisim meediafirma ei ole saapavabrik. Meediafirma omanik on automaatselt avaliku elu tegelane. Tema enda soovi siin ei küsita. Ta peab hakkama andma infot, seletama firma tegusid ja mittetegusid jms. Mitte kord kümne aasta jooksul, vaid kogu aeg.