ÄRILEHE KOMMENTAAR: Riigifirmade tüli kogub hoogu
Ärileht kirjutas esmaspäeval kahe riigifirma tülist. Vastasseis on niivõrd terav, et Sandor Liive juhitud Eesti Energia ja Taavi Veskimägi kureeritud Elering enam ühe laua taha ei mahu.
Jättes välised tegurid kõrvale, seisneb lihtsustatult vastuolu, nagu tavaks ikka, rahas. Nimelt 3. juunist muutus Eesti-Läti vahelise ülekandevõimsuse jaotamise kord, mille järgi oksjon muudeti täielikult börsipõhiseks. See omakorda tähendas olulist võrgutasu hinnatõusu tootjale.
Kuna Eesti Energia ei saa enam oma Läti ja Leedu tütarettevõtetele börsiväliselt elektrit eksportida, vähenes võrreldavas mahus nende kasumiootus. Samaaegselt tõusid Eleringi tulud. Kuid Taavi Veskimägi juhitav monopolil ei ole õigust kasumit kasvatada, mistõttu jaotatakse saadud raha sisuliselt tarbijatele laiali - firma lubab vähendada vastavaid võrgutariife.
Iseenesest ei ole kahe ettevõtte tülis midagi üllatavat, sest vastandlikud ootused on programmeeritud riigifirmade olemusse, nende DNA-koodi. Ilmekaim näide ongi Eesti Energia, kes üheaegselt peab teenima omanikule võimalikult kõrget tulu ning samaaegselt tagama tarbijale madala hinna ja tarnekindluse. Ootused, mida üheaegselt täita ei ole lihtsalt võimalik. (Sellest, et ministril on Eesti Energia üldkoosolekuna ehk aktsionäride ainuesindajana piltlikult kaks mütsi peas, kirjutasin eelmisel aastal.)
Liive ja Veskimägi on kahvlis
Nii on Sandor Liive võtnud selge joone, et tema juhib ettevõtet äriühinguna. Tema eesmärk on tõsta Eesti Energia väärtust ja teenida omanikule, kelleks on riigi maksumaksjad, võimalikult suurt kasumit, sealhulgas ka riskeerides. Selles tähenduses on Liive ehe kapitalist, kes on poliitilise ja sotsiaalse motiveerituse kõrvale heitnud.
Ka Eleringi juht Taavi Veskimägi on silmitsi sama dilemmaga. Ühelt poolt püüab Veskimägi hambad ristis kasvatada ettevõtte väärtust. Nii võitleb ta näiteks selle eest, et gaasivõrkude lahutamisel Eesti Gaasist läheks nende haldamine just Eleringi valdusesse. Ettevõtte väärtus kasvaks hoobilt.
Samas kasumi jahtimisel on tema käed kinni seotud, sest monopoolse ettevõtte juhina seab Eleringi kasumlikkuse ette mitte turg, vaid Konkurentsiamet. Nii ongi Veskimägi võtnud või sunnitud antud juhul risti vastupidise n-ö ümberjagaja rolli. Vähemalt retoorikas püüab Elering saadud tasudega kaitsta tarbijate huve, sest kõrgem tulusus peaks automaatselt alandama ka võrgutasusid. Vähemalt ühelt poolt vaadates on tegu keerulise ja kaheldava väärtusega dotatsiooniskeemiga.
Lahenduseta süsteemiviga
Ükskikuna ei pruugi kumbki seisukohavõtt olla vale. Koos mõjuvad nad aga süsteemiveana, sest omanik on ju üks ja seesama. Tõsi, Eleringis aktsionäre ehk omanikke esindav Juhan Parts ja verivärske Eesti Energia üldkoosolek Jürgen Ligi (veel kevadel olid mõlemad ettevõtted Partsi haldusalas) ei ole erakonnakaaslased, küll aga aastaid koalitsioonipartnerid. Parts seisab teatavasti madalate kodukulude eest, samas kui Ligi on sõnastanud eesmärgiks, et riigiettevõtted võiks rohkem dividende maksta.
Skisofreeniline olukord, kus piltlikult parem käsi tõstab vastu vasaku tahtmist raha ühest taskust teise, jätab mulje, et omanik on kas segaduses või haige. Viimase sümptomitele viitasid eelmisel nädalal üheaegselt nii Riigikontroll kui ka Erkki Raasukese töögrupp. Esimene pani diagnoosi ja teine pakkus ravimiks riigile kuuluvate äriühingute valdusfirma loomise. Veelgi enam, Raasukese töögrupp arvutas välja, et tõhus juhtimine tooks omanikule aastas 100 miljonit (!) eurot kasu. Kuigi tema pakutud plaan ei pruugi olla ainus ega parim, viitab ta olulisele kitsaskohale.
Paraku esialgu pole mõtestatud reaktsiooni otsustajatelt kaasnenud. Nii kipubki raha jätkuvalt maas vedelema, sest riik, kes omanike esindajana meenutab mitme peaga lohet, tirib korraga mitmesse erinevasse suunda ega saa seetõttu paigalt minema.
