Robert Kitt: Millest mõtleb Eesti pankur sügisel?
Vaatamata paljudele maalimalõpukuuldustele on Eesti majandus 2013. aasta septembrikuus endiselt elujõuline. Majanduskasv on küll pidurdunud, kuid kardetud kukkumist ei ole toimunud. Õigupoolest on ettevõtete müüginumbrid seni kasvutrendis, kuid kindlasti on palgasurve suurendanud pigem töötajate kui ettevõtjate heaolu. Madalate intressimäärade keskkonnas on seega suure tööjõuvajadusega sektoritest paremini läinud kapitalipõhistel, kirjutas Swedbanki ettevõtete panganduse juht Robert Kitt.
Millest siis mõtleb pankur Eestis tänavu septembrikuus? Ilmselt üks suuremaid muresid on erinevate regulatsioonide mõju äritegevusele. Täpsustan, kogu arenenud maailm, sealhulgas USA ja Euroopa Liit soovivad reguleerida pangandust eesmärgiga välistada maksumaksja raha kasutamine võimalike probleemide korral. Eestis ei ole see teema väga aktuaalne olnud, kuid näiteks naaberriik Läti pidi sisuliselt kahekordistama oma võlakoormust, et aidata Parex panka nii, et hoiustajad oma rahast ilma ei jääks. Teine oluline aspekt on klientide ehk tarbijate kaitse. Kaitset soovitakse pakkuda nii panga pankroti kui ka nõustamise kvaliteedi osas.
Kokkuvõttes ei ole selles midagi halba - pankade reguleerimine toob kindlasti kaasa turvalisema tuleviku, kuid see saab olema küllalt kulukas. Kui täna maksavad pangad hoiustajale aastase hoiuse eest ca 0,5%, siis lisaks makstakse ca 0,2% hoiuste tagamise fondi. Uued kapitali- ja likviidusnormatiivid kombineerituna uute järelvalvemehhanismidega saavad kindlasti olema 2014. ja 2015. aasta märksõnadeks hinnastamise kontekstis. Turvaline pangandus on kulukas ja kinni maksavad selle ühelt poolt pankade omanikud ja teisalt kliendid.
Teine märksõna on SEPA. 1. veebruarist 2014 jõustuvad uued kontostandardid, tulevad kasutusele uued makseformaadid ning otsekorraldus asendub e-arvega - need ja mitmed teised muudatused nõuavad ettevõtetelt IT-arendusi, millest otseselt tulu ei tõuse. Samas ei tõuse erilist tulu ka sellel teemal diskuteerimisest - otsused on Brüsselis ammu tehtud ning hetkel tuleb nad ellu viia.
Kolmanda märksõnana tahaks välja tuua Metsaülikoolist alguse saanud avaliku diskussiooni Eesti tulevikuvalikute üle. Parafraseerides klassikuid: spetsialiseeruda või mitte spetsialiseeruda - selles on küsimus. Allakirjutanu seisukohad on ka ajakirjandusest läbi jooksnud. Iga ettevõtja võtab oma tegevusega riski, mille heaks tulemiks võib olla kasum, kuid keegi seda ei garanteeri. Ettevõtja loob töökohti, mis omakorda aitab inimestel hakkama saada ning riigile makse maksta.
Eesti majanduse edu on seni seisnenud hajutatud ning laiapõhjalises ettevõtluses, mis väljendub kenasti ka tööhõives. Eesti ei ole „banaanivabariik", mille edu sõltub mõne tooraine (banaanid, nafta vms) hinnast. Samas on meil on endiselt liiga suur hulk inimesi ilma tööta ning elab vaesuspiiri lähedal. Olen nõus, et iga ettevõtte eesmärk on pakkuda oma klientidele (maailma?) parimat toodet või teenust, mida saab teha vaid spetsialiseerudes. Kuid kuhu spetsialiseeruda, jäägu ikka iga ettevõtja enda otsustada. Ükski riiklik programm ei suuda ettevõtja eest otsustada, kuidas oma toodet arendada või paremini müüa.
