Patsient trügib tervishoius pildile
On kulunud kakskümmend aastat, et Eesti tervishoiusüsteemi reguleerivates seadustes on viimaks defineeritud “patsient”. Kui seni olid Eesti haiglavõrgu arengukava haiglad need, kes enamuses Haigekassa raviraha jagasid, siis uue Euroopa Liidu piiriülese patsiendiõiguste direktiivi ülevõtmisega on pildile “trüginud” seesama patsient - seni kolmandajärguline osapool süsteemis. Veelgi enam, patsient pole mitte ainult uus mõiste tervishoiusüsteemis – patsiendile on tekkinud valikuvabadus ise otsustada, millises riigis ja kelle juures ennast ravida.
"Ravikindlustatu" oli seni hellitav nimi inimese kohta, kes vajas ravi. Raviasutus vajab ravikindlustatuid, sest just nende olemasolu kaudu saab raviasutus esitada Haigekassale raviarveid osutatud teenuste eest. Ning neid arveid tuleb esitada, sest igasugune ravitehnika on äärmiselt kallis, nõudes vahel lisaks jõulueelseid annetuskampaaniaid ning telereklaame. Patsientide ja nende lähedaste mure, kas ravikindlustuse eest kõiki vajalikke protseduure ning uuringuid teha saab ning kui kaua tuleb selleks oodata järjekordades, on probleemi üks pool. Teine pool on plaanimajandus - kui kõikide uuringute ja portseduuride lõikes plaanitud ravijuhte kokkulepitud hinnaga ära ei tee, võib tekkida oht, et Haigekassa järgmise perioodi plaanist haigla ravimahte hoopis vähendab. Suhteliselt kolmandajärguline detail kogu sellises süsteemis on teadmine ja analüüs, kas keegi protsessi käigus ka tervenes.
Eesti haiglaravis on ravikvaliteet haigla vastutada.
Tehtud ravivea tuvastamiseks on patsiendil võimalik põõrduda Terviseameti tervishoiuteenuste ekspertkomisjoni poole. 2011. aastal tuvastas tervishoiuteenuste ekspertkomisjon 30 arstlikku eksimust. Soomes tuvastati samal perioodil 2190 (!) eksimust. Arvestades, et Soomes oli sel perioodil 4,3 korda enam haiglaravijuhtumeid, peaks Eestis sellise suhtarvuga kalkuleerides ekslike diagnooside arv aastas olema 509.
Tekib õigustatud küsimus, kas Soome arstid on Eesti omadest kehvemad? Pigem tundub tõenäolisem, et meie ekspertkomisjon tegeleb jäämäe veepealse osaga. Mõned juhud jõuavad ka ajakirjandusse. Miks nendest eksimustest ei õpita?
Ühelt poolt saab probleemiks pidada välja arendamata tervishoiusüsteemi vastutuskindlustussüsteemi. Teisalt ei saa mööda vaadata faktist, et tänane ravirahastamine ravitulemust ei mõõda. Mida ei mõõda, seda ka ei juhi. Haigla saab täna raha ka mittekvaliteetse ravi eest, mis on tekitanud olukorra, kus arstid tegelevad üha rohkem tüsistuste raviga. Lepinguline rahavoog on raviasutustele tagatud, panemata neile kohustust või motiveerida neid ravikvaliteeti arendama.
Hetkel menetletakse riigikogus seaduseelnõud, mille alusel käesoleva aasta 25. oktoobrist on patsiendil võimalus minna Soome, Lätti või mõnesse teise Euroopa Liidu riiki ravile ning teostatud ravi kompensatsiooni saada hiljem Haigekassast. Seaduseelnõu eesmärgiks ja sisuks on kiire, kvaliteetne ja tulemuslik ravi, millise teenuse "tarbimiskoha" üle saab patsiendil Euroopa Liidu piires ise otsustada. Sisuliselt hakkab Tartu Ülikooli Kliinikum konkureerima Helsingi Ülikooli Kliinikumiga Eesti ja Soome patsientide pärast. Kes selles konkurentsis võidab? Kindlasti patsient.
Patsient teeb otsuse oodatava ravitulemuse, ravijärjekorra ja hinna alusel. Täna on otsustuskohaks sellise süsteemi laiendamine ka riigisiseseks - et patsiendil oleks sõnaõigus selles osas, millise teenusepakkuja juurest abi saada ning oma otsusega mõjutada ravikvaliteedi paranemist. Riigikogus menetletav seaduseelnõu on samm selles suunas, et meie tervishoiusüsteem muutuks patsiendikesksemaks, seeläbi ka kvaliteetsemaks.
