Euroliidu otsus ähvardab paisata Eesti ajas tagasi
Euroopa Komisjoni ja Parlamendi otsused lähtuvad reeglina üldisest ja laiemast huvist ning on toonud eestimaalastele rohkelt kasu. Hiljutistest võib tuua näiteks piiriülese patsiendiõiguste direktiivi, mis lihtsustab raviteenuste kasutamist välisriigis, või mobiilside rändlustasude alandamise. Kuid nende kõrval torkab viimasest ajast silma juhtum, mis ähvardab Eesti paisata isegi enam kui kümnendi võrra ajas tagasi.
Tõsi, ajas tagasi rändame juba 1.veebruaril 2014, mil jõustub kõiki Eesti inimesi, ettevõtteid ja asutusi puudutav otsus rakendada Euroopa Liidu ühtsed maksetingimused. Kuigi laiemalt Euroopale on see kahtlemata oluline ja suur samm edasi, tähendab üleminek uuele SEPA (Single Euro Payments Area) standardile Eestile tagasiminekut.
Nii kaovad tänases tähenduses otsekorraldused, mida asendavad e-arved ning ülekanded muutuvad aeglasemaks. Esimene toob suure tõenäosusega kaasa teenuse hinnatõusu, teine kahandab ülekannete kiirust kuni kaks korda praeguselt 10 korralt päevas viiele. Lisaks tähendas see ettevõtetele investeeringuid, kuna tuli ümber ehitada kogu senine maksete süsteem. Toimub veel rida muudatusi, millest Ärileht on korduvalt kirjutanud.
Kuid selle muudatuse mõju on imeväike, kui kõrvutada seda Euroopa Parlamendis kinnitatud Euroopa Komisjoni ülla plaaniga lihtsustada väike- ja keskmiste ettevõtete raamatupidamisreegleid, sealhulgas majandusaasta aruandlust. Kuigi Euroopas laiemalt on bürokraatia vähendamine konkurentsivõime tõstmiseks hädavajalik, tähendab nimetatud kava Eesti puhul vastupidi - konkurentsivõime olulist langust. Kuna Euroopa mõistes on peaaegu kõik Eesti ettevõtted väikesed, ja isegi mitte keskmised, siis sisuliselt tähendab selline samm, et Eesti kaotab oma seni suurima eelise - läbipaistvuse.
Tagasi internetieelsesse aega
Eesti eelistena on esile toodud eelkõige avatust ja soodsad maksukeskkonda, kuid alahinnatud ettevõtluskeskkonna läbipaistvust. Viimane on vähendanud korruptsiooni ja tõstnud usaldusväärsust. Kui euroliidu otuse läbi muutub lõviosa ettevõtete aruandlusest vaid formaalseks, kahaneb läbipaistvus sedavõrd, et ähvardab paisata Eesti pimedasse internetieelsesse aega, sest sisuliselt ei ole seejärel Äriregistrist võimalik tuvastada ei pangal ega äripartneril ettevõtte tegelikku majandusseisu. Lihtsuse argument ei sobi Eesti puhul ka seetõttu, et aruandluse esitamine on Eestis niigi juba lihtne, elektrooniline.
Eesti vaidlustas rahandusminister Jürgen Ligi eestvedamisel raamatupidamisdirektiivi Euroopa Kohtus. Ka Eesti ettevõtjad, näiteks Kaubandus- ja Tööstuskoda, toetavad võitlust. Euroopa Komisjoni vastuargument on olnud, et Eesti magas seaduseloomes ise seisukohtade esitamise lihtsalt maha. Viimast väitis Ärilehe veergudel Euroopa Komisjoni kaubandusdirektoraadi direktor Signe Ratso. Tal on ilmselt õigus ning Eesti ametnikel tuleks endale tuhka pähe raputada.
Samas õõnestab selline väide ka Euroopa institutsioone, kuna viitab, et nad on iseseisvalt ebapädevad ega suuda näha laiema pildi kitsaskohti. Väide õõnestab ka kehtivat süsteemi, sest vaikimisi eeldab, et väikeriigid peavad enesekaitseks tingimata karjuma. Kui väikeriik seda ei tee, on tagajärjeks suisa ohtlik tagasiminek.
Seetõttu usun, et antud olukorras võiksid ka euroametnikud ise oma läbimõtlematust tunnistada ning vajadusel kas või väikeriikidele vastava erandi luua. Ütleb ju Euroopa Liidu motogi uhkelt - ühinenud mitmekesisuses.
