Koda: riik tahab auto kasutamise ettevõtja jaoks ebamugavaks muuta
Käibemaksuseaduse eelnõu järgi tuleks edaspidi arvata ettevõtluses kasutatava sõiduauto soetamisel või kasutuslepingu alusel kasutamisel lepinguperioodi vältel arvestatud käibemaksust maha 50 protsenti sisendkäibemaksust, kuid mitte rohkem kui 2000 eurot. Ettevõtluses kasutatava sõiduauto tarbeks kaupade soetamisel ja teenuste saamisel arvatakse arvestatud käibemaksust maha 50% sisendkäibemaksust.
Kaubanduskoja hinnangul puudub aga igasugune selgitus 2000-eurose piirmäära kehtestamises osas.
"Ettevõtluses kasutatakse väga erineva hinna ja varustusega sõidukeid, sealhulgas sõiduautosid, mille kasutus võib olla objektiivselt ka kahetine. Puudub ka põhjendus selle kohta, millest tulenevalt on leitud, et 50 protsenti sõiduautode kasutusest (millega tehakse ka erasõite) moodustavad erasõidud, mis õigustaks piirata arvestatud käibemaksust sisendkäibemaksu mahaarvamist vaid poole ulatuses. Pigem on tendents täna suunas, et segakasutusega sõiduautode puhul suureneb töösõitude osakaal ja väheneb erasõitude osakaal tulenevalt eraisikute kulude jaotusest ning elukalliduse tõusust," selgitab poliitikakujundamise ja õigusosakonna jurist Silvia Kruusmaa Kaubandus-Tööstuskoja ajakirjas "Teataja".
Selleks, et mitte piirata sisendkäibemaksu mahaarvamist sõiduautode osas, mida kasutatakse ainult ettevõtluse jaoks, sätestatakse eelnõuga seadusesse erand. Erandit rakendatakse ka sõiduautodele, mis soetatakse müügiks või rentimiseks ja ise neid autosid kasutusele ei võeta ning taksodele ja õppesõiduautodele, kui neid peamiselt muul otstarbel ei kasutata. Kui sõiduautot on võimalik kasutada nii ettevõtluses kui ka eratarbimises, siis eeldatakse osalist kasutamist eratarbeks. Erandit rakendatakse vaid juhul, kui ettevõte tõendab, et seda kasutatakse eranditult ettevõtluse jaoks.
Ettevõte peab tegema kõik selleks, et sõiduautot ei saaks kasutada eratarbimises ehk nagu eelnõus on sõnastatud: see peab olema maksuhaldurit rahuldaval viisil tõendatud. Kaubanduskoja hinnangul ei vasta aga selline lähenemine õigusriigi põhimõtetele.
"Maksukohustuse tekkimine ei saa olla üllatuslik, mis tähendab, et seadus peab kohustuse tekkimise ja sellest hoidumise võimalused määratlema ammendavalt. See, kas auto kasutus on määratletud ühel või teisel viisil, ei saa tuleneda üksnes täitevõimu suvast ning peab olema seadusega määratletud ja maksukohustuslasele üheselt mõistetav, mis võimaldaks tal valida, kas käituda viisil, millal järgneb maksukohustus või vastupidiselt," märgib Kruusmaa, lisades et
otsustusõiguse andmine maksuhaldurile toob lisaks teadmatusele kaasa ka riski, et ebapiisavalt tõendatud sõiduki kasutamise korral tuleb ettevõtjal tasuda tagantjärele intressid ning oht saada toime pandud süüteo eest karistada.
Loodetud lisamiljonid võivad jääda saamata
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et sõiduautode maksustamisega seotud muudatuste mõju on riigieelarvele 40 miljonit eurot aastas, esimesel aastal seoses hilisema rakendamisega 20 miljonit.
Koja hinnangul on aga reaalne, et otsene muudatusega kaasnev mõju võib jääda 25-33 protsenti madalamaks ning väheneda tulevikus seoses pikemaajaliste muudatustega ettevõtete käitumises veelgi.
Samuti hoiatab koda, et lisaks on väga tõenäoline, et suureneb käibemaksupettuste osakaal vähekasutatud ja uute autode müügil.
"Täna on vastavad pettused veel mõõdukal tasemel ning kuigi valdkonnaga seotud ettevõtjad on maksuhalduri tähelepanu probleemile pööranud, ei ole valdkonnas muudatusi toimunud. Olukorras, kus just kallimate sõiduautode maksustamine muutub ebasoodsamaks, suureneb oluliselt ka motivatsioon soetada sõidukeid allikatest, kes pakuvad auto soetamist ilma käibemaksuta," märgib Kruusmaa:
Kaubanduskoda hindab tänast riigi võimekust vastavate pettustega tegelemisel äärmiselt madalaks, mistõttu tooks muudatus kaasa ka maksutulude languse uute ja kasutatud autode kontrollitud müügi vähenemise tõttu.
Riigi nõuded tekitavad tarbetuid kulutusi
Riigikogu menetluses on ka tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, millega soovitakse muuta isikliku sõiduauto töösõitudeks kasutamise hüvitamise korda. Eelnõuga tahetakse kaotada võimalus maksta töötajale isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist töösõitude tegemise korral kuni 64 eurot kuus ilma detailset arvestust pidamata.
Muudatus on Kaubanduskoja hinnangul põhjendamata ning suurendab oluliselt ettevõtjate halduskoormust olukordades, kus töötaja kasutab isiklikku sõiduautot suhteliselt vähesel määral ning kus sõitude üle arvestuse pidamine ei ole otstarbekas nende vähesuse tõttu.
"Tänapäeva ettevõtlusele ongi omane dünaamilisus. Mitmetel juhtudel ei ole töö- ja vabaaja range eraldamine mõttekas ei töötaja ega ka ettevõtja seisukohalt," põhjendab Kruusmaa. "Näiteks juhatuse liikme või tegevjuhi puhul võib olla kohati raske piiri tõmmata töö- ja eraelu vahele. Samuti on müügiinimesel efektiivsem sõita hommikul tööautoga kohe müügitööd tegema, mitte sõita mitmekümne kilomeetri kaugusele töökoha juurde autot vahetama jne."
Eelnõu koostajad on siin koja hinnangul unustanud ära, et ettevõtluses toimub ka sisekontroll, st ettevõte on ka ise huvitatud oma ressursside võimalikult efektiivsest kasutusest. See märkus on kohane mõlema eelnõu osas, sest antud juhul tahab riik panna ettevõtjatele peale mahuka aruandluskohustuse ning sellega suurendatakse samal ajal ka riigi halduskoormust, ilma, et Eesti ettevõtluskeskkond ega ka riigi maksulaekumine sellest paraneks.
Seetõttu Kaubanduskoda viidatud muudatusi sellisel kujul kindlasti ei toeta.
