Rannar Vassiljev: kas eelarve päästab majanduse?

Viimase kahe kvartali peale jäänud tugevad pidurdusjäljed on tõstatanud küsimuse, kas 2014. aasta eelarve eesmärgiks peaks olema ka majanduskasvu turgutamine. Sotsiaaldemokraadist riigikogu rahanduskomisjoni aseesimees Rannar Vassiljev kahtleb, kas praegusel valitsusel on selleks teadmisi ja oskusi.

Ekspansiivse eelarvepoliitikaga flirdivad täna mitmed eksperdid ja laenu võtmist ei välista nii mõnigi analüütik, kelle varasemad väljaütlemised kirjeldasid seda kui kaheksandat surmapattu.

Iseenesest ei ole defitsiidis eelarves, laenu võtmises ja reservide kasutamises praeguse valitsuse jaoks midagi uut. Viimasest viiest aastast kolmel on eelarve olnud puudujäägis, kuhu ta jääb eeldatavasti ka sel aastal. Kriisieelse ajaga võrreldes on valitsussektori laenukoormus tõusnud kolmekordseks ja keskvalitsuse reservid vähenenud samas suurusjärgus. Siinkohal ei maksaks aga väita, et riik on ajanud ekspansiivset fiskaalpoliitikat. Kuigi majanduskriisis ei tõmmatud koos tulude vähendamisega samaväärselt kulusid koomale, tehti avalikus sektoris siiski olulisi kärpeid, mida hiljem on püütud taastada, mistõttu on eelarve jäänud miinusesse. Teisisõnu - eelarvet koostades pole valitsus seadnud eesmärgiks majanduse turgutamist.

Kas nüüd on aeg teha põhimõtteline muutus või mitte?

Esmalt tasub vaadata, millised võimalused siin Eestil kui Euroopa Liidu ja rahaliidu liikmel üldse on. Monetaarpoliitikale pole antud kontekstis põhjust keskenduda, kuna selles vallas tehtavad otsused on tegelikkuses meie mõjusfäärist väljas. Eelarve puudujäägile kehtib piirang, et see ei tohi olla suurem kui 3 protsenti SKP-st, millele 2015. aasta eelarves lisandub struktuurse tasakaalu nõue. Viimase puhul lahutatakse maha majandustsükli mõjud ja ajutised tegurid, mis kipuvad olukorda moonutama. Riigikogule esitatud eelarve on hetkel 0,4 protsendiga miinuses. Seega on teoreetiliselt ruumi kulude suurendamiseks kuni 2,5 protsendini SKP-st, mis tähendab 500 miljonit lisaeurot. Samuti on võimalik laiendada riigiettevõtete aktsiakapitali, mis ei lähe tasakaalu arvestusse.

Mõistmaks, kas riik ikka areneb oma potentsiaali kohaselt, kõrvutatakse majanduse tegelikku kasvu potentsiaalse kasvuga, mis peaks riigi hetke võimekusest tulenevalt olema pikaajaliselt jätkusuutlik. Kui tegelik kasv jääb potentsiaalsele alla, ei arene riik vastavalt võimalustele ja tööpuudus on „loomulikust“ kõrgem. Kui aga ületab, on oht inflatsiooni kiirenemiseks ja tööjõukulude põhjendamatult kiireks kasvuks.

Eesti kui väikese ja avatud riigi puhul aitavad kõrgele inflatsioonile kaasa ka välised tegurid. Tööjõu- ja teiste tootmiskulude järsk kasv, kui sellega ei kaasne toodangu kvaliteedi tõusu, pärsiks meie ettevõtete ekspordivõimekust. Eesti viimaste aastate majanduskasv vastab küll meie potentsiaalile, aga hiljutise kriisi tõttu on SKP lõhe ikka veel negatiivne. Seega ei ole meie tänane majandus päris vastavuses sellega, mis ta võiks olla, ehk kõiki ühiskonna ressursse pole tõhusalt kasutatud.

Selles valguses võib väita, et Eestile on jõukohane ka mõnevõrra kiirem majanduskasv. Eriti olukorras, kus tänavu jääb majanduse maht samasse suurusjärku eelmise aastaga ja mõnevõrra optimistlik tundub ootus, et majandus kasvab järgmisel aastal 3,5 protsenti.

Selles osas, kas, millises mahus ja mil viisil majandust eelarvepoliitikaga turgutada, valitseb tõeline arvamuste paljusus. On neid, kes leiavad, et asjal puudub üldse mõte, kuna turuosaliste ratsionaalsed ootused ja otsused muudavad selle efekti olematuks. Pigem näevad nad siin ohtu turumoonutusteks. Ja on neid, kes on veendunud, et riigi roll ongi majandust tasakaalustada ja turuosaliste ootused ning otsustused ei ole kunagi ratsionaalsed.

Ka nende seas, kes vaatavad ekspansiivsele eelarvepoliitikale positiivse pilguga, ei valitse sugugi konsensus. Kui president Ilvesega (kuri)kuulsat duelli pidanud Paul Krugman peab näiteks igasugust täiendavat rahasüsti majanduskriisi või -seisaku vältimiseks vajalikuks, siis tema kaasmaalased Joseph Stiglitz ja Jeffrey Sachs on selles osas kriitilised. Viimased peavad tähtsaks, et riigi täiendav panus oleks täpselt sihitud eesmärgiga suurendada tulevikus ühiskonna tulu või vähendada kulu. Majanduse turgutamiseks mõeldud sammud nihutavad nii pikemas perspektiivis riigi tootmisvõimaluste kõverat, suurendades eelpool mainitud potentsiaalset SKP-d. Isiklikult nõustun selle lähenemisega, seda nii üldises kui ka Eesti kontekstis.

Seega on ekspansiivse eelarvepoliitika eelduseks, et me teame, kuhu ja mis eesmärgil täiendavat raha sihtida. Riigi poolt ellukutsutud Arengufond on oma nutika spetsialiseerumise strateegias pakkunud välja lahendused, mis võiksid arenguhüppele kaasa aidata.

Suurema potentsiaaliga sektoritesse panustamisse ning innovatsiooni, teadus- ja arendustegevust koordineeriva üksuse loomisse, mis on olemas enamikes innovatsiooni vedavates riikides, suhtuvad aga majandus- ja haridusminister skeptiliselt. Võtmeisikud eelistavad pigem tänast laialivalguvat lähenemist. Ka regionaalpoliitika puhul on üleval küsimus, kas olukorras, kus valitsus on otsustanud haldusreformi edasi lükata, annab sinna investeerimine ikka pikas perspektiivis efekti.

Niisiis on küsimuse puhul, kas üritada majandust eelarvepoliitikaga täiendavalt turgutada, peamine, kas meil ikka on teadmisi ja oskusi, kuhu panustada. Kui on, tasub seda tõsiselt kaaluda. Kui ei, siis pigem mitte. Tänase valitsuse puhul tuleks ilmselt eelistada viimast varianti.