Vead, millest riik euroraha kasutamisel õppima peaks
Raportis on kirjas järgmine:
Välistoetused on riigi jaoks väga oluline arengut toetav raha, mille kasutamisel ei tohi unustada riigi enda võimekust ega terviklikku arenguvisiooni. Euroraha ei tohiks olla investeeringute tegemisel pelgalt riigi enda raha asendaja. Välistoetused võivad olla küll mõnes valdkonnas arengu mootoriks, kuid riik ei tohiks plaanimisel lähtuda üksnes võimalustest kasutada euroraha, vaid riigi enda vajadustest, suunates raha nii, et tulevikus sellest võimalikult suur kasu sünniks.
Perioodil 2008-2013 on valitsemisalades tehtud riigieelarvest investeeringuid 4,2 miljardi euro ulatuses, millest ca 3 miljardit ehk 70% on kaetud Euroopa Liidu toetusrahast ja kvoodimüügi tuludest. Aastati on 60-94% investeeringukuludest kaetud välistoetustest ja heitmekvootide müügist teenitud rahast.
Koos ELi eelarveperioodi 2007-2013 toetuste kasutamise ja lõppemisega on investeeringud hakanud järk-järgult kahanema - 2013. aasta 742 miljonilt 322 miljoni euroni aastal 2015. Seejärel hakkab investeeringumaht jälle kasvama, kuna Eesti võtab kasutusele Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi toetusraha. Euroopast saadav lõplik summa pole veel kindel, kuid umbkaudu toetab Euroopa maksumaksja Eestit 2014.-2020. aastal 5,9 miljardi euroga.
Ehkki kogu toetusraha ei lähe investeeringuteks ja kasutatav summa pole veel täpselt teada, tehakse ka järgmisel seitsmel aastal ilmselt enamik riigi investeeringuid ELi toel. Seetõttu on väga oluline, et järgmise toetusperioodi investeeringuid kavandades võetaks arvesse eelmise perioodi õppetunde.
Välistoetused ei asenda riigi raha
Riigi investeeringud peavad toetama ühiskonna arengut, neid peab valima riigi tervikliku arenguvisiooni alusel ning selle visiooni elluviimiseks. Eesti arengu juhtimise süsteemis on keskel kohal valdkondlikud arengukavad, milles Vabariigi Valitsus seab konkreetse valdkonna edendamisele eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tegevused ning rahastamiskava. Samuti näitajad, mille abil eesmärkide täitmist hinnata.
Osa riigi arengukavadest ei keskendunud mitte valdkonna terviklikule arendamisele, vaid probleemidele, mida oli võimalik lahendada Euroopa Liidu tõukefondide abiga.
Eesti arenguvajadused on aga laiemad ja mitmekülgsemad, kui ELi prioriteedid. Seega peaks riik teadvustama, et välistoetused ei tohiks pelgalt asendada riigi enda investeeringuid, vaid peaksid aitama vähendada riigi arengu mahajäämust.
Näiteks on euroraha kasutatud põhimaanteede remondiks ja ehitamiseks, kuid riigi tugi- ja kõrvalmaanteede ning kohalike teede remondiks - hoolimata ilmselgest vajadusest - seda raha kasutada ei saa.
Visiooni puudumine ja kiirustamine
Olukorras, kus peatähelepanu läheb euroraha kiirele kasutamisele, jäävad tagaplaanile valdkonna tervikliku arengu seisukohalt langetamist vajavad otsused. Nii näitas audit „Haridusinvesteeringute juhtimine", et praeguseni pole riigil visiooni, milline on vajalik ja jõukohane haridusasutuste võrk ning millistest põhimõtetest lähtudes seda kujundatakse. Näiteks kutseõppeasutuste puhul on riik rõhutanud regionaalselt ühtlase kättesaadavuse tagamise põhimõtet (kutseõppeasutus igas maakonnas), kuid riigi üldhariduskoolide (erivajadustega õpilaste koolid, gümnaasiumid) puhul pole seda tehtud. See on kaasa toonud olukorra, kus investeeringuraha suunatakse kõigisse haridusasutustesse, mõtlemata, kas kõiki neid asutusi mõne aasta pärast ka tarvis on.
Piduriks on haldussuutmatus
Kuigi Euroopa Liit ei sea üldiselt rahastatavatele infrastruktuuri objektidele maksumuse alampiiri (erandiks vaid teetaristu projektid), on Eesti valinud investeerimise ennekõike suurtesse projektidesse. Näiteks võib tuua suured tee-ehitusprojektid, aga ka soovi ehitada välistoetustest Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseum. Ühest küljest on sellise valiku taga arusaam, et mida vähem objekte, seda lihtsam on nende projektide elluviimist juhtida. Teisest küljest on kannustanud suuri projekte valima soov euroraha võimalikult ruttu suures ulatuses ära kulutada.
Et raha otstarbeka kasutamise asemel on eesmärk ennekõike raha kiire kasutuselevõtt, nähtub näiteks Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Rahva Muuseumi uute hoonete ehitamise loost. Mõlema objekti puhul ei saanud loodetud euroraha kasutada (muuseumi puhul oli see tegelikult juba taotlemise ajal aimatav) ning nüüd tuleb investeeringud teha riigieelarvest või oodata näiteks kunstiakadeemia puhul järgmist rahastamisperioodi. Raha liigset kulutamist on kinnitanud ka Maanteeamet, kes tagantjärele on tunnistanud, et nii mõnigi liiklussõlm sai ehitatud liiga suurena.
Lisaks on murekohaks ka riigihangete vaidlustamised, mis protsesse pidurdavad.
