„Ehk oleks pidanud alustuseks ikka kindlaks tegema, kes see patsient tegelikult on ja mis tal viga on, enne kui ravimist leiutama hakatakse,“ kritiseeris Luman rahandusministeeriumi eelnõud, mille abil riik loodab käibemaksuauku lappida.

Ta ei eitanud, et on ettevõtteid, keda ei saa ausateks maksumaksjateks pidada. „Kui on anomaaliad, siis kõige lihtsam on vastava kontrolli korraldamine,“ märkis ta.

Maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja Egon Veermäe tõi näiteks nn elustiiliettevõtted, kel hingekirjas üks või mitu rohkem või vähem uhket sõidukit, käivet aga pole. Veermäe sõnul on see tõsiselt võetav viide sellele, et firma on loodud vaid maksudest hoidumiseks.

Eesti Kindlustusseltside Liidu juhatuse esimees Mart Jesse ütles vastuseks Veermäe väitele, et ta ei eita nn elustiiliettevõtete olemasolu. „Sellised ettevõtted on olemas ühel põhjusel – sellist „ettevõtlusvormi“ tingib Eesti seadusandlus,“ viitas Jesse puudustele Eesti seadustes. „Kui me näeme, kus probleem on, siis tuleb just sellega tegeleda,“ rõhutas Jesse.

Kunagine maksuameti juht Aivar Sõerd pidas vajalikuks „elustiiliettevõtete“ tühja koha pealt käibemaksu tagasi nõudmise teema juures täpsustada, et nii lihtne see ka ei ole, nagu rahandusministeerium ja maksuamet väidavad.

„Ma olen ka maksuametis töötanud. Selleks, et maksustatavast käibest midagi maha arvata, peab see käive olemas olema. Kui praktikas on näha, et ettevõtted petavad käibemaksu tagasi, siis on just see kontrolli objekt ja vastavate meetmetega tuvastatav,“ toetas Sõerd Jesse sõnumit, et parandada tuleb seda, mis on katki.

EVEA president Kersti Kracht juhtis tähelepanu sellele, et kui muudatus peaks praegusel kujul läbi minema, lööb see eriti valusalt just väiksemaid ettevõtteid.
„Need muudatused on ilmselt mõeldud riikidele, mis on viie rikkama hulgas, kuhu Andrus Ansip meid ka viia lubas. Mina näen pigem, et ministeeriumid peaksid koostööd tegema, et maksuauku vähendada ja suunata toru sinna, kus tõeliselt suured maksupettused toimuvad,“ ütles Kracht.

EVEA president viskas riigikogu konverentsisaalis õhku küsimuse: „Kas te kujutate ette, mida selline muudatus toob endaga kaasa maapiirkondades, kus ettevõtete autosid kasutatakse 100 protsenti töösõitudeks ja nendega viiakse ja tuuakse inimesi tööle? Kas te tahate väikeettevõtluse maal välja suretada? Kas te tahate, et kõik need inimesed jäävad töötuks?“ küsis Kracht, viidates sellele, et palkade juures, mida inimesed maapiirkondade ettevõtluses teenivad, ei ole mõeldav, et inimesed ostavad endale auto selleks, et tööl käia.

Krachti seisukohta toetas ka Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidu juht Arno Sillat. „Sellega pandaks väga suure löögi alla inimesed eriti neis piirkondades, kus ühistranspordi võimalused on pehmelt öeldes piiratud,“ tõdes ta.

Ettevõtete autode käibemaksu teema arutelul võttis suure osa ajast küsimuste-vastuse voor teemal, kuidas kujunesid käibemaksu tagastuse piirangu määrad ja millistele analüüsidele need põhinevad.

Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla selgitas, et ministeerium uuris, mida teised riigid selles vallas teinud on. „Lähtusime nendest riikidest, keda me taolisel juhul eeskujuks peame,“ märkis Uusküla.

Maksumaksjate liidu vanemjurist Martin Huberg seadis aga rahandusministeeriumi allikate pädevuse kahtluse alla, sest vastupidiselt rahandusministeeriumi väitele on mitmed suured riigid, nagu näiteks Saksamaa, liikunud täpselt vastupidises suunas sellelt teelt, kuhu Eestit praegu viia tahetakse.

Eksrahandusminister Sõerd lisas, et 2000-eurose piiri seadmine on tema jaoks väga raskesti mõistetav. „See on tõesti uudne lähenemine maksustamises,“ märkis Sõerd, viidates, et 50 protsendi ja 2000 euro korrelatsioon võib sõltuvalt auto hinnast väga erinevaid tulemusi anda.

Mitmed istungil osalejad juhtisid tähelepanu, et eelnõul puudub analüüs ja eelnõu ise kannab ilmseid kiirustamise märke.

Rahanduskomisjoni esimees Sven Sester möönis, et kiirustamise probleem on olemas, ja seda on tunnistanud ka rahandusministeerium.