Eile rahanduskomisjonis arutatud maksuseaduste eelnõud on tulude kaudu tihedalt seotud riigieelarvega – need on riigikogule menetlemiseks esitatud koos riigieelarvega.
Rahanduskomisjon peab seetõttu muudatuste sisseviimisel arvestama eelarve mõjudega ja paraku pole komisjonil siin muud võimalust, kui lähtuda rahandusministeeriumi mõjuhinnangutest.

Käibemaksutagastuste piiramisest on järgmise aasta eelarvesse arvestatud 20 miljonit eurot käibemaksuna, käibedeklaratsioonile täiendava tehingupõhise informatsiooni esitamise nõude lisamisest 15 miljonit eurot samuti käibemaksuna ja isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamise korra muutmisest 4 miljonit eurot erisoodustuse maksudena.

Rahanduskomisjon on sundseisus - hoolimata sellest, et ministeeriumi hinnang on kaudne ja mitmeski aspektis jäi eilsel arutelul õhku vastuseta küsimusi, on vastavalt kehtivale korrale rahanduskomisjonil võimalik aluseks võtta vaid need hinnangud, mille kohta ministeerium isegi tunnistas, et põhjaliku analüüsi tegemiseks neil aega polnud.

Kui rahanduskomisjon soovibki nüüd eelnõudes muudatusi teha, tuleb komisjonil eelarvekavas leida ka võimalus kas tulude suurendamiseks või kulude vähendamiseks. Näiteks tekkis komisjonil küsimus, et kui isikliku sõiduki kasutamise hüvitamise korra muutmisest saadav täiendav tulu on arvestatud summas 4 miljonit eurot, siis milline oleks mõju eelarvele, kui rahandusministeeriumi pakutud hüvitise piirmäär 256 eurot tõsta 350 eurole. Seda eelarvemõju arvestust ministeeriumil aga anda ei olnud.

Küsimusi oli eile palju, ammendavaid vastuseid vähe.

Endise maksuametnikuna tahaksin aga ära klaarida ühe teema, mis puudutab nn elustiilifirmasid, millistele maksu-ja tolliamet eile tähelepanu juhtis: olematu käibega, aga ühte või mitut sõidukit omavate firmade käsitlemisel tuleb arvestada sellega, et vastavalt kehtivale seadusele saab tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata vaid selliste sisendite ostmisel tasutud käibemaksu, millel on otsene seos makstava käibega. Ehk selleks, et sõiduki kasutamisega seotud käibemaksu maha arvata või tagasi küsida, peab sõiduki kasutamine olema otseselt seotud firma poolt teenuste osutamise või kaupade müügiga. Kui seost pole, on tegemist maksude tasumisest hoidumisega.

Neid asjaolusid on maksuametil aga võimalik juba firma raamatupidamist kontrollides või muid haldusmenetluses võimalikke tõendeid kasutades tuvastada, ilma et oleks vaja seadusemuudatuse kaudu kõigi ettevõtjate kallale minna.

Me peame siiski lähtuma eeldusest, et enamik maksumaksjaid maksab makse ausalt ja valima meetmed vastavalt sellele eeldusele.